Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 21.11.2022

„Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad“ (1Kr 2:9).

Midagi imelist on valmistatud! Midagi erilist ja igavestikestvat on veel ees. Kas usume? Kas igatseme seda?

Kalju Lepik on meenutanud luuletuses „Kirikus“ üht üsna sarnast küsimust, mis tal kord lapsena koos emaga kirikus käies tekkis.

 

Miks nii kõrge ja kumera laega on Taevase Isa tuba?

Tahtsin emalt juba küsida – tuli meelde, et ema ei luba.

 

Ja altari kohal on imelik pilt – mees mere peal paljajalu.

Kuldseid lühtreid ja küünlaid igal pool. Memm sosistas tasa: palu.

 

Me olime kaua kõrvuti maas, silmanurgast sain veidi piilu:

ema kuivatas üksiku pisara vargsi kirikuräti siilu.

 

Kõik küünlad heledalt põlesid, memm ristati kätega istus.

Kirikhärra kantslist kõneles, et meid on lunastand Kristus.

 

Siis lauldi lauluraamatust üht vana tuttavat viisi.

Ma küsisin tasa ema käest, kas mina saan paradiisi.

 

Ema pisar ja lapse küsimus. Mis paneb meid nutma ja millised on meie küsimused?

Oli igavikupühapäev – surnutemälestuspüha. Igal meist on neid armsaid, kelle elurännak siin on lõppenud, ja mõnedki meist kuivatavad ehk aeg-ajalt mõne pisara, nii nagu luuletaja ema. Kas meilgi on kirikurätt, mille siilu oma pisarat kuivatada, või pühime selle käeseljaga, lootes et keegi ei näinud meie kurbuse või hellusehetke? Kus nad on? Need, kelle rännak siin on enne meie elurännaku lõppu otsa saanud? Kui Jumala armastuse hõlmas, siis on kõik hästi. Kuid kuhu meie oleme rändamas? Kalju Lepik küsis kord lapsena kirikus tasa ema käest: „Kas mina saan paradiisi?“ Kas meil on see küsimus? Kas see on meie jaoks oluline? Kas jõuame paradiisi? Kas meie eel siit juba lahkunud on juba seal, ootavad meid?

Kuhu jõuame homme? Kas sõda jõuab Ukrainast Eestini? Mis meist siin saab? Kas suudame tasuda küttearved? Kas jätkub ka söögiks? Selliseid küsimusi me vist küsime? Küsimused siinsest ajutisest. Kuid milline on meie igavik? See on ju ääretult oluline. Meile on tõotatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.“ Pole vaid vananemine, hääbumine. On midagi palju enamat. On igavene imeline ja meiegi võime sellest osa saada. Armastajad jõuavad igavesti kestvasse armastusse.

Selle mõtiskluse alguses meenutasin Kalju Lepiku luuletust, milles ta meenutas oma lapsepõlve – koos emaga kirikuskäimist ja lapsena küsitud küsimust: „Kas mina saan paradiisi?“ Lõpetan tema luuletusega „Vanaisa“.

 

Mu sõrmed on jäänud töntsiks ja liikmetes põletab põud.

Käiks korra veel eide haual, kui lubaks ainult jõud.

 

Sääl, kuhu loojub nüüd päike, on taevane tagamaa.

Saan sinna, kui kalmuaeda kord viiakse magama.

 

Pea kutsub Issand siit ära mind viimset und magama.

Mu päralt on päikese taga suur rahulik tagamaa.

 

PALVE: Issand, kes Sa oled andnud oma elu, et meie elu võiks olla igavene heldus ja rõõm, aita meil elada nii, et Sa tahaksid meilegi anda päikese taga suure rahuliku tagamaa. Aita meid, et me ei unustaks neid, kes meile on kinkinud armastust, meie elu elamisväärsemaks muutnud. Jumal, Sina oled Armastus. Andesta meile meie armastuseta elatud hetked, öeldud sõnad! Andesta, et oleme lasknud armastusel hääbuda, ei ole toitnud armastuse ilusaid leeke. Andesta need hetked, mil oleme andestamatusega, kangusega lämmatanud armastuse. Vala valgust meie eluteele ja aita meid rännata siin nii, et võiksime jõuda sinna – imelisse igavesse – Sinu armastuse hõlma! Aita sinna jõuda ka neil, kes meile armsad – ka neil, kelle siinne rännak on juba lõppenud! Aamen.

(Foto: Rauno Volmar)

Kalender

E T K N R L P
6
16
20