„Meie ootame uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13).
Kõik ei ole jutukad, aga üht-teist ütlevad paljud ja igaüks mõtleb midagi ning nii on arvamusi palju. Osa arvab isegi, et ainult neil on õigus. Nad ilmselt eksivad.
Meid ümbritsevad lood, me oleme lugudest läbi põimunud, me jutustame neid, me kuulame ja loeme neid, seletame lahti ja mõtestame nende abil maailma, inimesi, headust ja kurjust, ilu ja valu, seda, kust me pärit oleme ja kuhu teel. Me unistame ja loodame, et just meie lool on õnnelik lõpp – veelgi enam, et meie loos on meie elul oluline mõte ja et elu läheb imeliselt edasi, kui lõpuks õiglus võidab.
Sellised unistused eeldavad hea Jumala ja kõige oleva Loojat, kes on kõik hästi teinud ja hoiab kõike elus ning lõpuks avalikustab ning teeb kättesaadavaks võimatute olukordade lahendused.
Mitte kõik inimesed ei räägi loodust ja Loojast ühtmoodi, kuid paljud lood jutustavad kellegi mõttest maailm luua. Osa lugusid räägivad kurjast loojast, kes mingis suveräänses julmuses tegi just sellise maailma, kus headus ja õiglus ei saagi mitte kunagi võita ning ainuke loogiline lahendus oleks loodud maailma hävitamine. Teised lood räägivad rikki läinud loodust, kus vastandatakse vaimne hea ning maine halb ning lahenduseks pakutakse maisest lahtisaamist või vähemalt selle väljakannatamist eesmärgiga varem või hiljem õndsalt taevasse pakku pääseda.
Vaieldamatult on maailmas kurjust ja pimedust palju. Me ei tea, miks ja kuidas see juhtus, aga kuidagi kadus inimeste usaldus Jumala vastu ja inimestel omavahelgi läks asi halvaks – neid lugusid on täis terve Piibel, neid võib igaüks lugeda ning püüda nuputada, mis lood need on, kellest jutt käib, kes on head ja kes halvad kangelased, kelle poolt ma ise olen, mida ma kõigest sellest arvan ja mis mul ja kõigil meil sellest kasu on.
Meieni on jõudnud palju lugusid Jeesusest, kes tuli Isa juurest inimeste juurde meile näitama, kes ja milline on maailma looja Jumal ja mida Ta meie suhtes mõtleb ja tunneb ning mida Ta meilt ootab. Seda Jeesust oodati aastatuhandeid, temast kirjutasid prohvetid, igatsesid rõhutud ja räsitud inimesed, kellel ei olnud ühtegi eestkostjat, ainult käskijad. Piibel jagab need lood kaheks suureks osaks: esimeses räägitakse igatsusest Jeesuse esimese tulemise järele ja teine juhatab sisse Jeesuse taastulemise ootuse. Meie elame selles teises ajastus. See on kiriku aeg. Kirikus peab valitsema valgus, arm, halastus, õiglus, vabadus, loovus ja kiriku kaudu peab see paistma ning olema kättesaadav tervele maailmale, kõikidele inimestele.
Kuigi praegu on pime aeg mitmes mõttes, siis ometi peab isegi novembrikaamos maad andma peatselt saabuvale jõuluvalgusele. Jeesus on tulemas tagasi meie juurde, sest nii on prohvetid rääkinud ja me oleme kuulnud sellest lugusid jutustatavat. Räägitud on, et kui Ta tuleb, siis Ta loob kõik uueks. Ja et Ta tuleb, see on kindel, sest Ta lubas, et Ta tuleb.
