Jeesus ütleb: „Mina elan ja ka teie peate elama!“ (Jh 14:19).
Kas meie elame? Äkki me muretseme, oleme hirmul ja jätame oma elu elamata? Maailm on ohtlik. Muret on palju. Tõsi, aga kus on öeldud, et see maine elu siin peab olema kerge.
Mõtlen mehele, kes on loonud väga palju imelisi kunstiteoseid. Olen näinud suurt ja võimast ingliskeelset Piiblit, mis on kaunistatud vaid selle kunstniku loominguga. Rembrandt. Heal järjel olevate talupoegade poeg, kes lapsena aina joonistas ja kes oma jumaliku talendi, õpetajate ja tohutu töökuse abil sai juba oma eluajal väga tunnustatud kunstnikuks. Samas jõudis ta ühel hetkel olukorda, kus võlausaldajad võtsid temalt kõik: tema kodu, tema kunstikogu. Kuid see ei olnud ainus kaotus. Tema kolm last surevad. Vaid üks jääb ellu, kuid siis sureb Saskia, tema armastatud abikaasa. On väga arvestatav põhjus, miks ta ei saa abielluda oma teise naisega, kes sünnitab talle tütre. Nii kaua, kui see naine elab ja kunstnikku suure armastusega teenib, kuulevad nad koguduse juhtidelt ähvardavaid etteheiteid, sest ilma abieluta kooselu ja lapse sünd sellisesse lubamatusse koosellu oli siis kiriku jaoks midagi nii lubamatut, et selliselt elavate inimeste elu tuli muuta põrguks. Siis sureb ka see naine. Vaid mõni kuu pärast abiellumist sureb Rembrandti ainus poeg Titus ja tema naine hullub nii, et Rembrandt ei näe enam kunagi oma lapselast. Ka minia sureb.
Tohutult andekalt mehelt, kes loeb pidevalt pühakirja ja maalib, graveerib, joonistab Piibli-ainelisi imelisi teoseid, võetakse neli last, kaks naist, kodu ja kogu tema varandus. Tema aga maalib ja joonistab edasi. Peatub vahel harva, ülima valu hetkedel vaid päevaks või paariks ja seejärel alustab taas imelise ja sügava loomist. Arvatakse, et üheks tema suuremaks eeskujuks on olnud Itaalia kunstnik Caravaggio – mees, kelle paljudel maalidel on ümberringi valitseva pimeduse keskel mingi müstiline valgus: näiteks põlev küünal, mis valgustab selle ümber istujate nägusid. Mida enam on Rembrandti elus kaotusi, surma, seda enam on tema töödes valgust, mille kunstnik suunab kõige olulisemale: sündivale Jeesusele, Jumala Pojale, kes teeb imesid, äratab surnuid, tervendab haigeid, halvatuid, koju jõudnud, isa käte vahel olevale kadunud pojale ja teda embavale isale ja paljude inimeste, ka tema enda ja tema lähedaste nägudele. Taevased valgusekiired langevad tema ofordil isegi ristilt maha võetavale Jumala Pojale ja nendele, kes Temast hoolivad. Muu maailm selle ümber on pimeduses. Tundub, et see kunstnik näeb kaugemale kui paljud teised, ja isegi siis, kui temalt võetakse need, kes temale kallid, ruttab ta sinna, kus ta saab luua, ja ta valab oma loomingus valgusega üle kõige olulisemat.
Pimedust on ikka ja alati, kuid alati on ka valgust. Kas me seda näeme? Tuletan veel kord meelde, kuidas meie naabrid, lätlased, nimetavad maailma. Nende sõna maailma kohta on „pasaule“ ja see tähendab päikesealust. Me elamegi päikesealuses – ka siin, Eestis, ja valgust on alati ja Jumala armastust on alati ja võimalust Tema valguses ja Tema tahtes käia on alati, kuni meil siin on elu.
Mis on kristlus? Kas moraaliõpetus, uus eetikakoodeks? Kas Uus Testament on meile raamat, millest leiab palju sügavamõttelisi lauseid ja mõned head juhised, kuidas paremaks inimeseks saada ja mille abil teisi kritiseerida? Absoluutselt mitte. Nii ei peaks see olema. Kristlus on usk sellesse, et Kristus on Jumala Poeg, kes suri meie pattude eest, et meie võiksime elada igavesti. Need, kes Temasse usuvad, võivad saada Jumala lasteks. Jah, ka meie võime saada ja jääda, võime olla Jumala lapsed. Me kõik oleme ja elame.
Olen täna veidi vastandanud olemist ja elamist. Ehk oleks mõistlikum kõnelda kahesugusest elamisest või eluvormist. Bioloogilisest ja vaimsest. Bioloogilist minakeskset elu saame säilitada selle abil, mis tuleb loodust: õhu ja vee ja toidu abil. Paljud selle eluga ka piirduvad. Me teame, et see allub vananemise ja kaduvuse reeglitele. Sellel on algus ja ots.
Läbi Kristuse võime me jõuda kõrgema vaimse eluvormini – eluni, mis on jääv. Me võime seda tajuda, mõnel hetkel sellest osa saada, kuid on oluline selles püsida, sest see on elu, mis jääb – igavesti – ja need, kes on ristitud Tema nimesse, kes usuvad Kristusesse, Jumala Poja lunastavasse ristisurma, need, kes võtavad armulauas vastu Tema ihu ja verd, võivad selles elus püsida ja see püsimine muudab inimest – silmanähtavalt muudab – armastavaks: Jumalat ja ligimest armastavaks ja alandlikuks ja tänulikuks. Ta ei ripu enam kõige selle küljes, mis on kaduv. Tema jaoks muutuvad paljud sellised asjad vähetähtsateks, mis on teiste jaoks nii tähtsad, et nende saamise nimel ollakse valmis riidu minema, suhteid rikkuma, sõpru reetma.
Kas oled viimasel ajal mõelnud, mis on sinu elu eesmärk? C. S.Lewis ütleb: „Ainus eesmärk, milleks me elame, on olla kord vastu võetud Jumala ellu.“ See vastuvõtmine toimub läbi Kristuse. Jumala Poeg sai inimeseks, et meie saaksime Jumala lasteks. Tema on tee, mida mööda me jõuame Jumalani. Tema on Tee, Tõde ja Elu. Tema sõnades ja tegudes on tõde Jumalast ja tõelise tõeni jõudmiseks on meil vaja lugeda, kuulda Tema sõnu ja ka neid sõnu, mis kõnelevad Temast. Tema on Elu ja Temas on elu. Tema võib muuta meie olemise eluks, mis on igavene. Tee, Tõde ja Elu on olemas. Meid on kutsutud sellele Teele, selle Tõe juurde, mis muudab elusamaks, Ellu, mis on igavene.
Head teed!
PALVE: Issand, Sa elu allikas ja Igavese Elu läte! Anna meile julgust ja tarkust elada elusamat elu ja igatseda ja püüelda Sinu, igavestielava juurde! Aamen.
(Foto: Rauno Volmar)
