See nädal algab palvepühapäevaga ja selle nädala teemaks on „Südame kõne Jumalaga“.
Jeesus ütleb: „Paluge, siis teile antakse!“ Iga paluja saab ... Laulik ütleb: „Tänage Issandat, sest Tema on hea!“ Aamen.
Millal ma viimati palusin? Mitte vaid sõnadega ... Millal ma palusin sõnade ja südamega? Millal ma tänasin? Tänasin kogu südamest, ülevoolavalt?
Juhan Viiding on kord kirjutanud luulekogu, millele pani pealkirjaks „Tänan ja palun“. Seal on luuletus „Palve“:
Oo, ma tahtsin pikalt panna kirja oma lause ...
Armas taevas, palun anna hingamisepause,
pausikuristiku põhja, vaikusele pikkust,
vaikimiseruumi tühja, – hinge tänulikkust.
Ja teises luuletuses ta palub:
Sul on meeled, ava nad ja käsi kätt sa paita ...
Kas oleme osanud avada oma meeli, paitada kellegi kätt? Kas oleme võtnud hingamisepause? Kas oleme lasknud oma hinge tänulikkust ja olnud suheldes inimeste ja Jumalaga, ka oma palvetes, juuresolevad?
Peapiiskop Johann Kõpp kirjutab oma „Väikse palveraamatu“ saatesõnas: „Palves ei ole tähtis mitte sõnade hulk, vaid see, kas ja kui palju palvetaja kogu oma südamega on selle juures, mida ta oma sõnadega avaldab. Miks peaks Jumal meie palve juures olema, kui meie ise selle juures ei ole? Tähtis on see, et sa usud, et Jumal tahab ja saab sind aidata.“
Arvatakse, et kirikus käivad inimesed midagi palumas: paremaid asju, paremat tervist, rohkem võimalusi. Arvan, et on ka neid, kes käivad kirikus hoopis tänamas – koos teiste tänulikega tänamas. Ja tänuks on põhjusi palju – ääretult palju. Vaid vaimselt pime ei näe, ei taipa.
Kristlane, kes ei leia igas päevas põhjust tänupalveteks, peaks endalt küsima, mis temaga on juhtunud. Kui kaugele Jumalast peab inimene jõudma, et kaoks tänumeel, lõppeksid palved ja tänupalved?
Jeesus soovitab meil saada laste sarnaseks. Siirad lapsed on tänulikud ega häbene seda sõnade ja tegudega väljendada.
Jeesus ütleb: „Paluge ja teile antakse.“ Kes paludes ei täna, kaotab sellegi, mis tal on, ega saa seda, mida ta on palunud. Seda, mille eest me pole tänulikud, meil ei olegi.
Sinna, kus on, antakse. Nii on see eriti tänuga. Tänulikele lisatakse. Tänades muutub ka väike suureks.
Meie palved peaksid olema nagu hingamine. Ega kaua hingata nii ei saa, et hingad ainult sisse. Ikka sisse ja välja, vaheldumisi. Palud ja tänad. Palud, et oleks anda. Anda Jumalale tänu ja ligimestele head.
Heljo Mänd kirjutas kord:
Tahan olla roheline tüse tünn
veerenni all.
Koguda endasse sulavett,
iga tilk enne kukkumist
otsekui päikesepärl mu laulu.
Koguda sulavett, südamevett, tänuvett.
Olla ääreni kastmiseks valmis.
Kas oleme kogunud sulavett, südamevett, tänuvett? Kas oleme ääreni – kastmiseks valmis?
Kui tunneme, et oleme täis murevett, kibeduse, tüdimuse, negatiivsuse vett, siis saame paluda, et Jumal meid tühjendaks ja täidaks meie tühjuse. Temal on, mida anda palujatele, koputajatele, otsijatele, Temaga palvetes kõnelejatele.
Meil on vist mõistlik mõelda oma palveta päevadele ja hädistele palvetele ja tänule; oma väljendamata tänule ja palumata palvetele, tuimusele, leigusele, ja paluda seejärel oma Jumalalt armu ja halastust.
PALVE: Jumal, halasta ja ole armuline! Aita mul muutuda tänulikuks palveränduriks! Issand, kingi rahu mu hinge ja kingi rahu Ukrainale. Jeesuse nimel, aamen.
