Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 16.05.2022

 

„Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata. Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku. Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla. Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud. Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!“ Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?“ Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!“ Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas. Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed. Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse“ (Ap 16:23–24).

Lugesin lapsena raamatut pisipoisist, kes kuidagi ei suutnud aru saada, et sõnadel ja ütlemistel võib olla üsna mitu tähendust. Ja nii näiteks, olles kuulnud vanaema hoiatust, et ta mingil juhul tooreid tikreid ei sööks, muidu saab ta triibulised püksid, tahtis poiss väga endale ilusaid pükse saada. Ta läks kohe aeda tooreid tikreid sööma ja ilmus siis vanaema juurde uusi pükse nõudma. Kas ta oma triibulised ka kätte sai, seda ma enam ei mäleta. Aga see polegi oluline. Tähtis on see, et meiegi, kuuldes teatud sõnu, teatud mõisteid, maname endale silme ette mingi stereotüübi, ütleme, et asi on kas must või valge, hea või halb. Kui me aga hakkame asja põhjalikumalt uurima ja selle üle järele mõtlema, võib selguda, et lugu on meie ettekujutustest vägagi erinev.

Kui me kuuleme sõnu „vang“ ja „valvur“, paneme esmalt kohe enda jaoks paika: vang on kindlasti õnnetu, vaevatud ja piinatud inimene, ahelais, ei saa kuhugile minna. Valvur vastupidi on õnnelik, ta on vaba, saab minna, kuhu tahab. Lugedes meie tänast pühakirjateksti, jääb esialgu samasugune mulje: Peetrus ja Siilas peavad virelema vangikongis, nad on õnnetud kannatajad, neid on pekstud, nad peavad kannatama valusid. Valvur samal ajal võib rahulikult põõnata. Kuid kas Paulus ja Siilas on õnnetud? Meie loost tuleb välja, et sugugi mitte. Nad ei nuta ega halise, ei nea oma kurba saatust. Nad hoopis palvetavad.

Vähe sellest: nad on sattunud vangistusse jumalariigi töö tegemise eest. Neil on täielik alus arvata, et nende tööandja, Jumal, on nad hüljanud, reetnud, ei ole neid kaitsnud kurja eest. Aga tekstist loeme: „Paulus ja Siilas laulsid Jumalat kiites.“ Mille eest kiites? Peksu ja mõnitamise, vangikongi ja jalapakkude eest? Mis on see, mis paneb Pauluse ja Siilase tavalistest vangidest nii erinevalt käituma?

Arvan, et Paulus ja Siilas tegelikult ei tundnud ennast vangina. Tõsi – neil olid olemas kõik vangi välised atribuudid: olid jalapakud, olid peksuvermed seljal, oli ka lukustatud kong ja niiske pimedus ümberringi. Kuid kui väljenduda teatrikeeles – nende jaoks oli see kõik butafooria. Mitte ahelad ega lukud, mille avamine on ju vaid käteosavuse küsimus, ei tee inimesest vangi. Vangiks saab inimese muuta vaid tema ise – tema vaim, tema suhtumine olukorda.

Just inimese vaim on see, mis paneb ta liikuma, juhib tema mõtteid, tundeid ja unistusi. Kui inimese vaim on vaba, on vaba ka inimene, isegi siis, kui ta kannab ahelaid ja istub kümne luku taga. Ta elab aktiivset elu oma kujutlustes, oma mõtetes, oma tunnetes, oma mälestustes. Ta elab! Kui aga murdub vaim, murdub inimenegi, nii et isegi vabana ringi jalutades meenutab ta zombit. Tal puudub eesmärk, ootus, puudub tahe, puudub tulevik. Ta lihtsalt eksisteerib, kuid ei ela.

Pauluse ja Siilase vaim oli hoolimata peksust ja vangiheitmisega paratamatult kaasnevast ärevusest jäänud murdmata. Miks? Sest neile oli jäänud nende jaoks kõige tähtsam: võimalus palvetada, võimalus kõneleda oma Jumalaga. Seega tundsid nad end vabana.

Palve, s.t kõnelus Jumalaga, oma murede ja probleemide Tema peale panemine, Temalt tarkuse ja jõu palumine, on kalleim aare, mis ühel kristlasel on olemas. Kahjuks oleme nii mõnigi kord selle ande unustanud, see on mattunud meie ajusoppides tolmukorra alla. Oleme hakanud ülehindama raha, inimsuhteid, asju – mis iseenesest on küll olulised ja väärtuslikud, kuid mis ei saa kunagi asendada inimese suhet oma Looja, Jumalaga. Just Jumal on see, kes annab toitu meie vaimule: Tema sõna, Tema sakramendid aitavad hoida meie vaimu murdumatuna, see tähendab aga, et ka meid endid maailma ajalikest hirmudest vabadena.

Lauldes Jumalale kiituselaulu, tänavad Paulus ja Siilas Jumalat vabaduse eest, Tema ligioleku eest. Kõike seda – piitsutamine, kisa ja sõim, ebaõiglane kohtumõistmine – oli pidanud kannatama ju ka Kristus, kes oli ennustanud, et Tema jüngridki peavad sedasama taluma. Ilmselt on nii, et Jumala sõna, Tema teod, põrkavad maa peal kokku inimeste rumaluse, kadeduse, õeluse ja muu halvaga. Jumalariigi töötegijatel tuleb sageli kannatusi taluda. Taluda aga samu kannatusi kui kunagi Kristus, käia tema rajal – see on see, mis kibeduse asemel tekitab pigem tänutunnet. Nii tänavadki Paulus ja Siilas Jumalat ka võimaluse eest taluda Kristuse kannatusi. See näitab, et nad käivad õiget teed, ajavad õiget asja.

Kuid siis toimub maavärin. Kongide uksed avanevad ja ahelad purunevad. Vaimselt vabad on saanud vabaks ka ihulikult. Aga valvur, too niinimetatud vaba inimene? Ta on senini rahulikult maganud, olles veendunud, et kõik on nii, nagu olema peab. Vangid on ahelates ja lukkude taga, et korralikud inimesed, s.t vabad inimesed, saaksid rahulikult elada. Vabade hulka liigitas valvur loomulikult ennastki, ehkki, kui järele mõelda, näeme, et valvur on vanglaga hoopis tihedamini seotud, kui ükski kinnipeetu, ükski vang, kunagi saab olla. Vangi seovad vanglaga vaid ahelad ja lukud, valvurit aga kohustus, tööülesanded ja ametiau.

Kui nüüd maavärisemine toimub ja valvur näeb lahtisi uksi, tuleb talle loomulikult pähe kõige mustem stsenaarium: vangid on põgenenud, tema on oma ametiau kaotanud, ees ootavad karistused, võib-olla surmanuhtluski. Valvurit haarab paanika – nüüd on temast endast saanud vang, oma hirmu, oma vaimu vang. Väärtused, millesse ta uskus, mis teda püsti hoidsid ja edasi viisid, on hävinud. Ta pole suutnud täita oma kohust, on määrinud oma ametiau, oma ausat nime, head mainet – seega on ta langenud samale tasemele kui need, keda ta on valvanud – kurjategijate tasemele. Ainsa väljapääsuna näeb valvur enesetappu.

Kui nüüd Paulus teda peatab, öeldes, et keegi pole põgenenud, avanevad valvurilgi vaimusilmad. Teda tabab Jumala arm – Tema jaoks seni tundmatu Jumala arm, kes on nii vägev, et Tema omad kannatusteski Tema nime kiidavad ja Teda ülistavad. Jumala arm, kellel on nii rohkelt halastust, et seda jätkub vaenlastelegi jagada. Kuigi valvur oli kaasa aidanud Jumala omade tagakiusamisele – mitte küll ideelise tagakiusajana, vaid kohusetundliku ametnikuna kohusetundlikult oma tööülesandeid täites –, säästis Jumal teda. Ei jooksnud ju ei apostlid ega nende mõjul teisedki vangid minema, päästes nõnda valvuri elu.

Kogedes Jumala vägevust, oma senise mõtteviisi tühisust, küsib valvur apostlitelt: „Mida ma pean tegema?“ Nemad vastavad: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere.“ Ja samal ööl valvur ja tema pere ristitakse. Sellestki vangist, maailma ja tavade vangist, saab vaba inimene, Jumala inimene.

Eilse, seda nädalat alustava pühapäeva nimetus oli Cantate – „Laulge!“. Ja pühapäeva juhtsalmiks oli salm 98. psalmist: „Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid. Meie tekst aga rääkis vangistusest ja vabadusest.

Kui me ei kõnele oma Issandaga, ei kõnele Temaga palvetes, lauludes, siis muutume peagi vangideks, maailma vangideks, lastes endale ümber mässida traditsioonide, kommete, sotsiaalse seisundi, varanduse ja veel paljude teiste väärtuste ahelad, mis meid nii sisse mässivad, et meie vaimusilmad täiesti kaetud saavad ja Jumalat enam märgata ei suuda. Kui me aga kaotame silmist või – mis veel hullem –südamest oma Issanda, pole meil õiget olevikku ega ka tulevikku. Oleme vangid ka vabaduses. Laulgem siis Issandale, kõnelgem Temaga – ja jäägem vabadeks, vabadeks vaimus, vabadeks kõikjal, isegi müüride vahel ja ahelates.

Kalender

E T K N R L P
6
16
20