Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 25.04.2022

Jh 15:4–5: Jeesus ütleb oma jüngritele: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ Aamen.

Üks kummaline puu pahandas oma juurtega – miks need teda ühe koha peal maa küljes kinni hoiavad. Tema oleks tahtnud olla hoopis mujal, aga need tülikad juured ei lasknud. „Te vaadake ennast,“ porises ta oma juurtele, „ei ole teil lehti ega ühtegi õit ja asjatu oleks mul otsida mõnd vilja teie küljest. Kas teile ei tundu, et olete kasutud? Hoiate mind vaid ühe koha peal. Lahus teist saaksin ma ringi rännata, minna, kuhu tahan, teha, mida soovin, minna sinna, kus parasjagu palju parem.“ Puu ei taibanud, et lahus oma juurtest ja maast, millest juured talle eluks hädavajalikku ammutasid, ei oleks ta okstel ühtegi lehte, õit ega vilja. Poleks varsti teda ennastki – mitte midagi temast. Kukuks külili ja muutuks mullaks.

„Milleks mulle Jumal, kirik, ristimine, leerikool, armulaud, palved ja pühakiri? Milleks mulle need vanad väärtused? Milleks peaksin nende juurde tulema, end nendega siduma, nendest kramplikult kinni hoidma? Ilma nendeta oleks mu elu palju vabam, jääks aega, millega teeksin midagi tunduvalt põnevamat, kasulikumat.“ Nii on mõelnud paljud ja elanud nii, nagu tahtnud, kuid kummaline – aeg, mille nad selliste iganenuks, ahistavateks arvatud asjade pealt kokku hoidsid, kadus käest, voolas nagu liiv nende sõrmede vahelt. Pidevalt oli kiire. Rahutud olid nende hinged, rõõmutuks muutus elu ja neil oli hirm tuleviku ees.

Kui keegi oleks neilt küsinud, mis on elu mõte, oleksid nad kõnelenud kaunilt kõlavaid sõnu, kuid kui nad oleksid mõelnud, kuidas elavad ja mida kõnelevad, oleksid nad näinud suurt kuristikku, mis laius sõnade ja tegude vahel. Maailm, milles kõik tahtsid olla vabad – vabad Jumalast, kirikust, pühakirjast ja vanadest väärtustest –, hakkas neid järjest enam hirmutama. Sellises maailmas ei olnud neil ega nende armsatel enam turvaline. See oli nagu hiigelsuur mets, täis juuretuid puid, mis kõikusid iga tuulehoo käes, keerlesid vahel kui tuulelipud – ikka sinnapoole, kuhu tuulehood neid lükkasid. Mis saab siis, kui tuleb tõsine torm? Nad hakkasid taipama, kui olulised on juured – ja mitte ainult neil, vaid ka ümbritsevatel. Et muutuste keerutavad tuuled ja tormid ei lükkaks neid kõiki pikali, et viljakandvatest puudest ei saaks palgivirn, hunnik küttepuid või metsakõdu. Nad igatsesid äkki olla oma õigetel juurtel, ammutada nende kaudu eluks vajalikku. Nad tahtsid jääda, mitte vaid hetkeks olla.

„Lahus minust ei või te midagi teha.“ Nii ütles Jumala Poeg oma jüngritele. Nii ütleb Tema ka meile. Kui Tema poleks andnud elu, poleks kinkinud ilusaid ande, siis meid ei olekski midagi tegemas – isegi midagi sellist, mil vähe mõtet. Kuid kanda palju head vilja – sellist, mis tõeline, mis jääb –, seda võime tõesti vaid Temas, kes on andnud meile elu ja annid, kes on kandnud hoolt, on kaitsnud ja õnnistanud.

Võiksime ehk täna esitada endale küsimuse: milliseid vilju kannab minu elupuu? Kas inimestel on selle läheduses hea olla ja kas püsime Temas, kes võib muuta ka viljatu viljakaks? Pole vahet, kas oleme noored või vanad, tugevad või nõrgad – ühendus Kõigeväelisega, Temaga, kes on Armastus, muudab meie olemise eluks ja elu elusamaks. Oleme selles ajutises maailmas igavese taevariigi lootusrikkad kodanikud.

Jumal on loonud meid vastuvõtjateks, kes muutuvad andjateks – ka Jumala valguse, armastuse edasiandjateks.

Pedagoog ja luuletaja Leili Andre on öelnud:

„Kolm korda ilma sünnib inimene.

Kord siis, kui silma langeb päiksekiir.

Teist korda siis, kui valgus südamesse tungib.

Ja kolmas kord, kui süda ise valgust kiirgab.“

Soovin teile, et me võiksime olla ja jääda elu valguse vastuvõtjatena ka selle valguse edasikandjateks – ülestõusnu tunnistajateks, et meie usk ja usaldus Kõigeväelise Jumala vastu kasvaks, et oleksime ja jääksime kindlalt Kristuse, vägeva viinapuu külge ja kannaksime palju vilja. Meil on siin pühakojas ja küllap ka mujal neid häid eeskujusid, kelle elule vaadates saame öelda: viinapuu küljes olemine teeb viljakaks, loovaks, ja lootusrikkaks, kingib rahu ja rõõmu. Aamen.

(Foto: Martin Ahven / Õhtuleht. Skulptor Mati Karmin ja õp Tammsalu õp Toomas Pauli büsti avamisel.)

 

Kalender

E T K N R L P
2
5
6
9
12
16
19
20
23
26
27
30