Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE

„Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu. Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalgeis rõivais. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Miks te otsite elavat surnute juurest?““ (Lk 24:1–5).

„Miks te otsite elavat surnute juurest?“ See on küsimus, mida tahaks esitada paljudele tänapäeva inimestele. Inimestele, kes on valmis tunnistama, et kaks tuhat aastat tagasi elas Palestiina aladel tõesti üks hea ja tark, imesid tegev rändõpetaja, kelle kõnesid ja õpetusi, mis on kirja pandud Piiblis, on huvitav ja kasulik tänapäevalgi lugeda, kuid kes hiljem risti löödi. See, et Ta olevat surnuist üles tõusnud, olevat muidugi ilus legend, sest kaasaegsete teadmistega varustatud inimene saab ju muidugi aru, et ülestõusmine ja igavene elu, mida usklikele tõotatakse, ei saa lihtsalt juba loodusseaduste tõttu võimalik olla.

Alustada tuleks ehk küsimusest, keda saab lugeda surnuks. Isegi meditsiinis ei ole sellele küsimusele antud ühest vastust, kuigi see on väga oluline. Mis hetkest võib tunnistada inimese nii surnuks, et saab hakata temalt eemaldama elundeid teistele inimestele siirdamiseks, et päästa nende elusid? Mis hetkest lülitada välja aparaadid, mis aastakümneid suudavad hoida käigus koomas inimese südant, säilitada tema elulisi näite? Kas masinad, mis sundkorras hoiavad töös südant, ikka annavad õige elu? Mis teeb elust elu? Kas südame võnked? See, et kusagil televiisoritaolisel aparaadil on veel vonklev joon?

Öeldakse, et inimene elab seni, kuni keegi teda veel mäletab. Mäletatakse aga ennekõike neid, kelle elu, kelle eksistents, on kuidagi kellegi elu puudutanud, selles midagi muutnud. Neid, kes on olnud kellegi jaoks olulised ja armsad, juhatanud kellelegi teed, aidanud leida elule mõtte, aidanud leida iseennast, oma kohta maailmas. Ja nõnda võib mõni, keda juba aastasadu ja isegi aastatuhandeid surnuks nimetatakse, olla palju elavam kui paljud need, kes meie keskel ringi liiguvad. Elavad surnud – inimesed, kes elavad oma elu iseendale – elavad nii, et neid sageli ei märgatagi: nad ei valmista kellelegi rõõmu, ei ole kellelegi vajalikud. Inimesed on küll elus, aga samal ajal juba nagu surnud. Nad pole teinud midagi, mida tasuks meeles pidada, mäletada, säilitada. Mõnikord öeldakse samuti, et mõni inimene elab edasi oma lastes. Küsimus pole välises sarnasuses, vaid ellusuhtumises, väärtustes, valikute tegemises, käitumises teatud olukordades – vaimses pärandis, selles, mis teeb inimesest isiksuse. Oleme küllap näinud, kuidas ise seda märkamata püüavad lapsed matkida teiste inimestega suheldes oma vanemaid, toimida nii, nagu nemad nende arvates toimiksid.

Surnud on õpetus, mida ei elata. Surnud on ideaalid, mille poole ei pürgita. Surnud on sõnad, mis inimese hinges midagi ei puuduta. Surnud on inimene, kes pole maa peale jätnud midagi kestvat ja kes midagi enam muuta ei suuda. Surnud on inimene, keda keegi enam ei mäleta.

Jeesus ei ole surnud, Tema elab. Elab igavesti alates ülestõusmispüha hommikust, mil ta surma äravõitnuna hauast väljus. Ta elab neis miljonites, kes ristimises on Temaga rõivastatud, nagu on kirjutanud apostel Paulus. Tema elu edasikestmist näeme nendes miljonites, kes Temasse usuvad, nendes, kes teevad Tema tegusid, elavad nii, nagu Tema neid õpetas. Elavad Jumala lastena. Kuulutavad sõna, mis kingib lohutust, lootust, annab elule mõtte, kingib jõudu. Muudavad oma eluga maailma inimväärsemaks, imelisemaks paigaks, ehitavad Jumalariiki. Kui oleme ristiinimesed, siis elab Jeesus ka meie kaudu, elab ka meie elu, elab meie tegude, meie sõnade kaudu. Meistki sõltub, kas inimesed tunnevad ja usuvad, et Kristus on tõesti surnuist üles tõusnud ja elav.

PALVE: Issand Jeesus Kristus, luba meil tunda Sinu ligiolekut Sinu sõnas ja puudutust sakramentides. Aita meil olla oma eluga tunnistajad, et Sina elad ja tegutsed ka praegusel ajal. Aita meil oma eluga äratada inimestes igatsus Sinu ligioleku järele ja juhatada neid Sinu juurde, kus nad võivad leida rahu ja lootuse, hakata uskuma evangeeliumi sõnumit ning pärida kord igavese elu.

 

Kalender

E T K N R L P
2
5
6
9
12
16
19
20
23
26
27
30