Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 7.02.2022

„Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud!“

Miks me riietume? Kas ainult külma pärast? Küllap mitte. Kui Aadam ja Eeva olid Eedeni aias söönud keelatud viljast, tundsid nad häbi ja tegid enestele viigilehtedest põlled (1Ms 3:7). Ühes XIX sajandi lõpu piibliloos on selgitatud esimeste inimeste langemist järgmiselt: „Enne patulangemist nad ei häbenenud, ehkki nad olid alasti, sest neil ei olnud patuseid himusid. Aga pärast patulangemist nad häbenesid, et nüüd patused lihahimud nende sees olid liikumas. Ühtlasi oli neis aga ka südametunnistus elavalt tunnistamas ja noomimas – seepärast nad häbenesid. Kes ei häbene pattude üle, see on oma südametunnistuse hääle ära lämmatanud ja annab ennast täiesti kuradi kätte.“ *

Meie usklikud esivanemad olid otsekohesed. Häbitunne on südametunnistuse hääle väljendus. See toob välja, kuna me kõik oleme iseenese pärast häbi tundud, et kõik inimesed on patused. Häbenemine on aga mitmesuguse suunaga: pattu näitab ka Jumala häbenemine. Seda, et me ei ole end täielikult kuradile andnud, tõendab aga südametunnistuse hääle olemasolu. Kui meil on häbi käitumise pärast – näiteks ei kõlba meil ämber peas ringi käia või Vabaduse väljakul maas pikutada –, siis osutab see, et meil tuleb hoiduda enese või teiste seadmisest piinlikku olukorda, kus rikutakse inimväärikust hoidvaid norme. Jumal tahtis inimese väärikust hoida, näidates „keelatud viljaga“ kätte piirid. Piire ületades asuti inimväärikuse alandamise teele. Inimesel on väärikas elada koos Jumalaga!

See pole ükskõik, milliseid riideid me kanname. Rõivad ei ole ainult külma kaitseks või patu varjamiseks, vaid näitavad välja, millises suunas oleme häälestatud. Kui keegi riputab endale ümber metallrõngaid ja muid kolinaid, siis annab see erineva sõnumi, võrreldes inimesega, kes saabub vastuvõtule pidulikus maani kleidis. On võimalik silmakirjatseda ja jätta endast heade rõivaste abil parem mulje – mafioosod kandsid vanasti viisakaid ülikondi. Samuti saab ennast ehtida võõraste sulgedega oma edevusiha rahuldamiseks. Jumalal ei ole ükskõik, millisel moel me oleme rõivastatud: seda, kellel pole taevasele pidusöögile tulles korralikke riideid seljas, viisakasse seltskonda sisse ei lasta (Mt 22:1–14).

Vahel võib meil olla iseenda pärast häbi, nagu oli näiteks vene vanausuliste juhil Avvakumil, kes meenutas pisarsilmil: „Kui ma veel preester olin, tuli kord üks tüdruk minu juurde pihile. Ta oli väga patune, süüdi liiderdamises ja muus sellises. Ta nuttis ja hakkas kirikus Evangeeliumi ees mulle üksikasjalikult oma pattudest rääkima. Mina, kolmekordselt neetud ravitseja, jäin teda kuulates ise haigeks ja põlesin kõlvatuse leegis. Kibe oli mulle see tund. Süütasin palvelaual kolm küünalt, seadsin oma parema käe tule kohale ja hoidsin seda seal seni, kuni kestis kuri põlemine minu sees. Siis lasin tüdrukul minna, võtsin rüü seljast, palvetasin ja läksin murelikult koju. Oli umbes kesköö, kui ma oma majja jõudsin. Ma nutsin ikooni ees, kuni silmad üles paistetasid, ja palvetasin püüdlikult, et Jumal lahutaks minust pihilapsed, sest minu patukoorem oli liiga raske, et veel midagi kanda. Langesin näoli maha, karjusin ning jäin unustuses ja nuttes lamama, aga mu südame silmad olid avatud.“ **

See on tõsiste usuinimeste korduv kogemus, et me ei suuda elada Jumala ees, nii nagu süda igatseb. „Patuste himude“ üle, millest tänapäeval vaevalt enam räägitakse, ei tasu ka naerda, sest nende tõttu on inimesed siiralt kurvastanud. Aga kõige olulisem on teadvustada, et Jumal teab kõike ette ning sellegipoolest tegeleb meiega. Jumal näeb ka seda, kuidas meie kaldume maiustama mis tahes „keelatud viljaga“, ületame piire ja satume olukorda, kus me ei suuda enam head ja kurja kontrollida. Inimene ei saa puhtaks ning Jumala ees õigeks omast jõust ega vagadest tegudest – see on vana tõdemus.

Kui meil oleks ainult selline võimalus õndsaks saada, et püüda omast jõust kõigist segavatest mõtetest, tunnetest, ihadest ja instinktidest puhtaks saada, et leida osadus Jumalaga, siis me ei jõuaks iial kohale. Aga Jumal, kõike seda teades, leidis võimaluse meid õndsaks teha seeläbi, et me ühendame endid Tema antud tingimustega, mis Tema tarkust mööda ka toimivad – ehk teisisõnu me „riietume“ nende „rõivastega“, mille Ta meile ulatab ning millega pääseme sisse taevariiki. Oma armsa Poja Jeesuse Kristuse kaudu muutis Ta inimelu, teisaldas surma ja õpetab inimesi, kuidas lunastusest osa saada.

Taevasse suudab viia meid ainult Jumal ja Ta teebki seda, sest Ta on seda lubanud. Kuid selle tingimuseks on, et me püüame Temaga sarnaneda ja Temast osa saada, nagu Ta seda õpetab. „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27), ütleb Paulus. Rõivastumine on ka ülesandeks: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana inimene, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses” (Ef 4:22jj). Apostel rõhutab: „Rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega!“ (Rm 13:14). Seeläbi te olete „taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku“ (2Kr 5:4).

Jeesusega rõivastumine või riietumine, Kristuse riiete selgatõmbamine ja kandmine, ilma et me ise oleksime seesmiselt puhtaks saanud, ei ole silmakirjalikkus. See on paratamatus, sest keegi, nagu nägime, ei saa olla täiesti puhas Jumala ees. Aga Jumal käsib meid oma tarkust mööda riietuda Tema antud võimalustega – kui me seda teeme ja oma puudujääke kahetseme ning vigu kõrvaldame, siis sellest piisab õndsuseks.

Tänases tekstis kõlas: „Riietuge kui Jumala valitud pühad ja armastatud!“ Kõik siin esinevad sõnad on Kristuse kohta kasutatud sõnad: Tema on Jumala valitu (1Pt 2:4–6), Jumala püha (Lk 1:35 Jh 6:69; Ap 4:27jj) ja Isa poolt armastatud (Mt 3:17 Ef 1:6). Samad sõnad kantakse nüüd üle kristlastele, keda Jumal on valinud ja armastanud ning kellelt oodatakse ka samasugust pühadust. Kas see on võimalik? Jah, kui meil on osadus Jumalaga, siis Tema pühadus kandub meile üle ja avaldub viljadena meie tegudes. Uus rüü antakse meile „väljast“ ja „ülalt”, see ei ole ehitatav vana kuube paigates (Mt 9:16).

Jeesust ei tule meil häbeneda. Armastust ja pühadust ei tule häbeneda. Riietudes Jumala antud taevaste omadustega, kuulume meiegi taevasse.

Head uut nädalat!

* „Piibli Lugude Esimene jagu ehk Vana Seaduse sündinud asjad“. Revel 1896: lk 7.

** „Ülempreester Avvakumi elulugu, mis on kirja pandud tema enda poolt“. Tallinn 2002: lk 38.

 

Kalender

E T K N R L P
6
16
20