Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 10.01.2021

Sel nädalal loeme oma kirikukalendri järgi Piiblist Jeesuse ja meie ristimise kohta.

Ristimine on and, mille Jumal annab inimesele, ja tegu, mille Jumal toimetab inimese juures. Inimese vanus ei ole seejuures oluline.

Kas olete kuulnud lugu sellest, kuidas Jumal viis oma rahva Egiptuse vangipõlvest välja, et juhtida neid tõotatud maale? Kes pole, võib vaadata näiteks 2014. aastal valminud eepilist filmi „Exodus: Jumalad ja kuningad“, mille on toonud vaatajateni meisterlavastaja Ridley Scott. See pole küll otsani sarnane piiblilooga, kuid siiski saab sealt hea aimduse, kuidas see rännak võis välja näha.

Exodus on rahva massiline väljarändamine ühelt maalt teise. Selleks rändeks peab olema väga oluline põhjus ja soodsate või vähem soodsate asjaolude kokkulangemine. Meie loos sunnib Jumal Egiptuse vaaraod laskma oma rahva vabaks, et see saaks minna kõrbesse Teda kummardama. Rahvas jätab vangipõlve seljataha ja asub rännakule läbi kõrbe, uskudes Jumala tõotust anda neile koduks uus maa, kui nad Temale kuuletuvad. Pöördeline on kogu Jumala rahva minek läbi Kõrkjamere, millesse upuvad nende tagaajajad, Jumala rahvas aga pääseb sellest elusalt läbi ja jõuab teisele kaldale (2Ms 1–14).

Mis on Iisraeli rahva Egiptusest väljarändamisel pistmist ristimisega? Seos on üsna otsene. Jumal ise päästab oma rahvast, luues selleks soodsad olukorrad. Pärast Kõrkjamerest pääsemist ei olnud rahvas enam orjaseisuses, sest nende orjastajaid ei olnud enam. Neil oli nüüd uus Isand.

Paulus kirjutas oma esimeses kirjas korintlastele, et kunagi ei unustataks seda Jumala tegu. Jumal hukkas vees Tema rahvast taga ajanud vaenlased ja päästis oma rahva. Vastutasuks nõudis Ta nendelt kuulekust, andis neile käsud kirjalikult kivisse raiutult – ja isegi kaks korda.

Rahvas aga ei kuulanud Teda, ja kõik, kes Talle vastu hakkasid, hukkusid kõrbes ega jõudnud iialgi tõotatud maale (2Ms, 5Ms, Jos, 1Kr 10).

Möödunud on umbes 3300 aastat.

Täna, kui sa seda loed ja kui sa oled ristitud, siis sa kuulud Jumalale ja oled teel koos Jumala rahvaga. Sellel teekonnal tuleb sul Jumalale ustavaks jääda. Ristimises said sa endale uue identiteedi. Nendel, kes on lapsena ristitud, võib olla seda pisut raske mõista, kuid neil, kes on ristitud täiskasvanuna (eriti näiteks Pakistanis!), saab kähku selgeks, millised tagajärjed sellel on. Kui keegi ristitakse, siis tema lojaalsuse objekt muutub ning see võib maksta talle tema elu. Ristimises ei ole tegemist (pelgalt) isikliku usu tunnistamise tulemusel pattude andeksandmisega igaveseks eluks. Seda muidugi ka, aga veelgi enam – ristimises ühendas Jumal meid oma rahvaga, keda Ta päästab orjusest ja surmast.

Miks lasi Jeesus ennast ristida? Kas eeskujuks, mida paljud peaksid järgima? Võib-olla, kuid pigem läks Jeesus ristimisvette, väljendamaks ühtekuulumist nendega, kes ootavad Jumala riigi tulekut.

Miks tõrkus Johannes Jeesust ristimast (Mt 3:14)? Johannese ülesanne oli tasandada tee, et Jumal saaks tulla oma rahva juurde. Ja selleks pidi Johannes Jeesuse ristima. Jeesus on saanud sillaks ja teeks Jumala ja Tema rahva vahel. Jumala riik on lähedal ja kuidagi peab rahvas mõistma, milleks Jumal on valmis, et oma rahvast päästa.

Kilian McDonnell kirjeldab Jeesuse ristimist piiriületava teona. Jeesus tunnistab, et Ta kuulub Jumala valitud, armastatud, aga patuse ja sõnakuulmatu Iisraeli rahva hulka. Lastes Ristija Johannesel end ristida, tunnistab Jeesus ristimise jumalikult määratud teekonnaks patust pääsemisse.

Jeesus läks sellel teekonnal oma rahva ees. Lastes Johannesel end ristida, tunnistas Jeesus Iisraeli pattu ja vajadust meelt parandada, Ta pühendas oma elu oma rahva päästmisele (Mt, Mk, Lk, Jh). Ristimist vastu võttes näitas Jeesus Jumala olemust.

Jumal ei suru oma valitsusvõimu kellelegi peale, Ta sai ise meie sarnaseks. Ta ei karju meie peale kõrgustest ega rakenda meie suhtes üha uusi ja karmimaid karistusakte, vaid Ta läks meie ees läbi vee, mis lahutas meid elust ja vabadusest.

Aamen.

 

Kalender

E T K N R L P
6
16
20