Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 20.12.2021

„Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal!“ (Fl 4:4–5).

Rõõm on üks inimeseks olemise põhivajadusi ja rõõmuta olek sügavamaid kurbloolusi. Nagu kevadine lumekattest vabanenud maapind vajab soojendavat päikest, et temas tärkaks elu ja puhkeks õitsele, vajab inimenegi täisväärtuslikuks elamiseks rõõmu, valgust ja soojust. Sellist rõõmu võime leida perekonnas, abielus, sõpruses, töösuhetes: ei ole kohutavamat kui rõõmutu elu, mis sarnaneb pigem orjusega. Eelkõige aga juhib pühakiri meid kõige suuremale ja ehtsamale rõõmu allikale Jeesuses Kristuses.

Uue Testamendi sõna „rõõm“ (haris) tõlgendamisel ei saa esineda palju lahknevusi. See tähendab alati midagi õnnestavat, kaasakiskuvat, vaimustavat, juubeldama panevat, kõikidest muredest ning kitsikustest vaba oleku tunnet, mida elatakse läbi seoses Jeesusega, kes kingib meile uue elu. Kuhu iganes Jumala armastuse uuendavad jõud on tunginud, seal puhkeb midagi kevadetaolist. Elu, mis uuendatud jumalaosadusest võrsub, ei saagi olla teistsugune kui särav sellest sisemisest rõõmust, mis varahommikuse päikesena kuldab meie palet. Juba Jeesuse Kristuse olemasolu tõsiasi ise sisaldab endas midagi erakorraliselt rõõmustama panevat ja evangeelium kui „hea sõnum“ on oma olemuselt tõeline rõõmusõnum – jumalik vabastamiskuulutus inimesele pääsemiseks „patu, surma ja kuradi meelevalla“ alt, nagu väljendab Martin Luther. See on kutse rõõmule, milles endas peitub juba osa temas pakutavast rõõmust ning mis toob kaasa suure vabanemise juba meie maises elus.

Üksikasjalikumalt vaadeldes on kristliku rõõmu kandvamaid motiive jumalariigi lähedalolek ja inimeste osalemisvõimalus selles peituvaist jumalikest eluvõimalusist, mis on meile avatud Jeesuse Kristuse läbi. Jumalariik ise on tõeline ja täiuslik rõõmuriik, mida võrreldakse pulma- ja võõruspeoga, kus valitseb pidulik ning õilsalt üllas meeleolu, mida ei suuda enam häirida maises elus muret ja kurvastust tekitavad asjaolud. „Ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud“ (Ilm 21:4). Jeesus on toonud meie ellu taevaliku rõõmu eelmaitse, millest piisab, et hajutada mure ja kurvastuse, leina ning ahastuse arglikud varjud. „Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks“ (Jh 15:11). Jumalariiki minek tähendab minekut oma Issanda rõõmupeole (Mt 25:21) ja osasaamist jumalosaduse lõpliku taastamise rõõmust. „Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal“ (Rm 13:12). Seda rõõmu võib võrrelda meeleoluga, mida tuntakse pärast pimedat ja painajalikku ööd koidu särama lüües.

Teiseks iseloomulikuks jooneks on rõõm päästmisest ja pääsemisest. See on kõigepealt rõõm taevas, mis tõuseb „Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab“ (Lk 15:10) ja on hõiskesignaaliks igaühe puhul, kes on kinni hakanud Jumala päästearmust Jeesuses Kristuses. See taevane rõõm on ühtlasi päästetule tema rõõmu tõeliseks allikaks. Veel kohisevad tema ümber hukutavad lained ja ähvardavad põhjakiskuvad keerised, kuid nüüd ta tohib ujuda ka vastuvoolu, vaadata rõõmsa lootusega kaldale, kus teda ootab Päästja ja Lunastaja. Muidugi ei ole see veel rõõm täielikust kojujõudmisest, küll aga rõõm eesmärgikindlast teeleasumisest. Rõõmuandega Jumal ennetab seda, mida Ta ükskord lõplikult koju saabunule on valmistanud ja millega Ta siis teda üllatab. Rõõmus ulatuvad meisse igavese elu ja õndsuse eelkõlad, mis teevad selle suurimaks kõigest muust rõõmustamisest. See on koju tõttaja rõõmustamine, kes kohtub talle poolele teele vastu tõtanud Isaga – nagu juhtus Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast (Lk 15:20). Pangem tähele: mitte poja rõõm ei vallutanud Isa, vaid Isa rõõm nakatas poja, kandus temale üle! See on tõeliselt jällenägemisrõõm, mis oma jumalikus täiuses avaneb alles siis, kui sammud lähevad üle kodukünnise, mis aga tõuseb seda reljeefsemalt esile, mida rängem on olnud kodutu vangipõli.

Inimese poolt vaadatuna võib iseloomustada päästmisrõõmu tervekssaamise rõõmuna. Vahest hakkame me alles nüüd mõistma, mis oli meie elus rõõmutuse põhjuseks: me otsisime rõõmu sealt, kus seda polnud, kerjasime seda neilt, kellel polnud seda anda – maailmast, omaenda tarkusest. Rõõmu kerjates kogusime kurbust, mõtet otsides suubusime mõttetusse. Rõõmutus teeb inimese sapiseks, sigitab temasse tuska, aheldab iseenda külge ja isoleerib kaasinimesest. Rõõmutus on ilmalikustumise tagajärg, kus rõõmu puudust püütakse asendada lõbu erinevate vormidega, mis on suunatud tungiimpulsside rahuldamisele, minetades tõsiduse ja sügavuse. Lõbutseja ei oskagi enam rõõmu tunda! Jeesus ravib rõõmutuid tõbiseid radikaalse meetodiga, kuulutades neile pattude andeksandmist ja juhtides neid seeläbi elu suurimale rõõmulättele Jumalas – lättele, mis purskub väljapoole.

Avatudolek rõõmu vastuvõtmisele on ühtlasi avatus selle edasiandmisele. Rõõmu tulvil süda ei saa vaikida, tema rõõm aina kasvab selle jagamisest kellegi teisega, et temagi saaks kuulda, mida Kristus tänapäevalgi teeb. Miski peale rõõmu ei vii meid nii siirale jagamisele ja miski peale selle ei kujunda nii kindlat silda inimeste vahel kui just taoline rõõm. Sellisest rõõmust on kirgastatud ka Pauluse apostlik „rõõmukiri“ filiplastele. „Kui Kristust kuulutatakse igal kombel /---/ siis selle üle ma rõõmustan“ (Fl 1:18). Ikka ja jälle tungib sellest esile rõõm ning manitsus rõõmule: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!““ Need sõnad on kirjutatud vangipõlvest ja tunnistavad, et autori rõõmu ei ole röövinud välised raskused, mida vaevalt on keegi tundnud sellisel hulgal kui tema. „Siiski ma rõõmutsen ja olen rõõmus ühes teiega /---/ ja olge ka teie rõõmsad ja rõõmutsege ühes minuga“ (Fl 2:17j). Miski ei suuda lämmatada seda jumalikku rõõmu, mis elab kristlaste sügavamas olemuses, nii et nad on küll „kui kurvad, aga ikka rõõmsad“ (2Kr 6:10).

Kokkuvõtteks võib öelda, et „kristlus on rõõmureligioon“, kirjutab ELMAR SALUMAA. „Rõõm on spetsiifiliselt kristlik, on koos armastusega kristluse eriomane aare.“ * Sest rõõmu allikaks on Jumala lähedus Jeesuses Kristuses, pääsemine patust ja surmast ning tervekssaamine, mida saadab kojujõudmise tunne ja jällenägemise rõõm. Uuemal ajal on ka juudid kinnitanud, et nende usule on iseloomulik tohutu rõõm Jumalast, ja küllap on seda rõõmu aimatud ka mujal, kuid kristlik rõõm on iseäralikult eriline – see leiab igal aastal üleilmset kajastamist jõulude aegu sõnumiga Jumala inimesekssaamisest.

Rõõmsat advendiaja lõppu!

*

* Elmar Salumaa „Evangeelse eetika alused“. 2003: lk 138.