Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 1.11.2021

„Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus“ (1Kr 3:11).

Usupuhastuspühal (31. oktoobril) meenutame murrangulist maailmaajaloolist sündmust, mis levis nagu kulutuli ja muutis kogu maailma. Täpselt sellel päeval 1517. aastal naelutas Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 vaidlusteesi, mis kutsusid üles väitlusele kristliku usu üle. Sellest valla pääsenud reformatsioon ei olnud ainult kiriklik sündmus, vaid puudutas kogu ühiskondlikku elu. Seni oli Ameerika avastamine avardanud eurooplaste pilku välises vaates, nüüd osutus reformatsioon uusaja läbimurdeks sisulises mõttes – löödi mõrad keskaja kristlikku ühiskultuuri, mille asemel tõusid juhtivale positsioonile pigem pluralism ja erinevate individuaalsete vabaduste areng.

Lutheri haamrilöögid kajasid üle kogu Saksamaa ja leidsid vastukaja terves Euroopas. Algselt oli reformatsioon läänemaine sündmus, kuid peagi kostis selle löökide kõminat kaugemalegi. Usupuhastuse järglasena saabus XVIII sajandi „valgustusaeg“. Teaduse ja tehnika areng, mis järgnes Lääne-Euroopas, omandas aja jooksul globaalsed mõõtmed. Uusaegseid revolutsioone kandsid juba ilmalikud ideoloogiad – reformatsiooni tuum aga oli religioosne. Lutherit ja teisi usupuhastajaid liigutas kristluse puhtuse küsimus. Apostel Paulus oli sõnastanud mõõdupuu: „Teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus!“ Ent nüüd, 1500 aastat hiljem tundus, et Kristusest kõrgemale on seatud teised autoriteedid: paavst ning erinevad kiriklikud kombed ja õpetused.

Reformatsioon mõistis ennast usu puhastamisena, kuid edaspidi hakkas see tähendama ka usu uuendamist – seda ka ümbertõlgendamise mõttes, et olla ajakohasem. Lihtne talupojamõistus aga ütleb, et kui miski päris ära uuendatakse, siis kaotab see oma mõtte. Seepärast peab tõeline usupuhastus olema ühtlasi enda usu puhastamine, millele võib kaasa aidata pilk väljastpoolt. Kiriklikus mõttes on reformatsioon läänekiriklik nähtus: pärast seda, kui 1054. aastal oli toimunud suur kirikulõhe ida ja lääne, ortodoksi ja katoliku kiriku vahel, tekitas usupuhastus uue lõhe läänes, kus eraldusid roomakatoliiklus ning protestantlikud kirikud. Eemale jäänud ortodoksi ehk õigeusu kirik on vaadelnud sündmusi kõrvalt ja väljendanud oma vaateid seoses reformatsiooni 500. aastapäevaga 2017. aastal.

Mida on meile öelda kõrvaltvaatajal, kes eelduste kohaselt peaks pisiasju paremini nägema? Mida üldse tähendab „ortodoksia“ või „õigeusk“? See tähendab kreeka keeles 'õiget austamist', s.t mitte suvalist austusavaldust, vaid õige usu ja õpetuse kohaselt joondumist Jumala suhtes. Mis on õige? Seda võidakse mõista erinevalt. Ortodokssed juudid järgivad võimalikult täpselt juudiusu õpetusi, ortodokssed luterlased – ka selline termin on olemas! – on püüdnud õigesti järgida Piiblit ja luterlikke usutunnistuskirju. Ortodoksi kirik püüab hoida õigeusklikku joont Jeesuse õpetuse järgimisel, nii nagu seda apostlikus pärimuses on sajandist sajandisse edasi antud. Ortodoksia ehk õigeusk ongi see usk ja õpetus, mille andis Kristus oma väljavalitud kaheteistkümnele jüngrile ehk apostlile.

Põhimõtteliselt on ortodoksia ehk õigeusk seega üldkristlik tõde, mida ortodoksi või õigeusu kirik üritab omal moel puhtalt esile tõsta. Selleks on põhjust, sest Jeesus ei olnud tavaline inimene, vaid meie suhtes kõrgemal astmel. Ortodoksid rõhutavad, et Ta on Jumalinimene (theanthropos), s.t inimene, kelles võib takistusteta ilmuda Jumal, kes on kõikjal nähtamatult lähedal kui Looja ja igavene Vaim. Meie jumalasuhe on takistatud, oleme Temast võõrdunud: meie vaim, hing ja ihu on Jumala suhtes konfliktiseisundis ehk patune. Selline ei ole Kristus, kes sündis Püha Vaimu läbi ilma mehe abita neitsi Maarjast, evides sünnist saadik ainulaadset jumalasuhet. Pärast ristilöömist tõusis Ta üles surnuist, avades igavese elu kõigile inimestele, olles enne õpetanud ka jumalikku tarkust, kuidas meie võime jõuda Jumala juurde maises elus ja leida endale igavese elu jumalariigis.

Kristlik kirik on jälginud algusest peale, et Jeesuselt apostlite kaudu pärinevat usku ja õpetust ei moonutataks. Selleks koguti Pühakirja raamatud ning sellega tegelesid vanad kirikukogud, hüljates hereesiad ehk õpetused, mis tunnustavad ilmutatud usku ja õpetust ainult valikuliselt (kreeka hairein = 'välja valima'). Õigeusu ehk ortodoksi kiriku südameasjaks on praegugi algse usu ja õpetuse muutumatu edasiandmine – teisisõnu, nende eesmärk on sama, mis on olnud ka usupuhastusel ehk reformatsioonil.

Aga kui keegi arvab, et õigeusu või ka mõnes muus kirikus saavad olla kõik asjad korras, siis on see väärarvamus. See on, nagu ütleb metropoliit Stefanus, „fundamentalism, mis usub, et suudab kaitsta oma identiteeti“, pidades „ainuõigeks kõiki oma usu aspekte“. * Teisisõnu: kui me peame kinni oma usu alustest, siis ei ole see fundamentalism, sest kirikud on kogu aeg nii käitunud, uskudes apostliku õpetuse kohaselt Jeesusesse Kristusesse. Alles see, kui me peame „ainuõigeks kõiki oma usu aspekte“, on fundamentalism. Sellist tardumust aitab ületada ning vältida usupuhastus ehk reformatsioon.

Millise sõnumi võiks anda õigeusklik vaatekoht reformatsioonikirikutele usupuhastuspühal? Sõnum on ikka sama, nagu see on olnud: „Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus!“ Õiget usku ehk ortodoksiat leidub kõikjal seal – ükskõik millises kirikus või konfessioonis –, kus sellest põhimõttest kinni peetakse. Nagu ütleb munkpreester Rafael (Noica): „Tähelepanu peab olema pööratud sellele, et saavutada õige vaateviis ja täpne arusaamine, sest selles ju õigeusk seisnebki. Kui mõistad asju valesti, oled hereetik. Me kõik, nagu ütles isa Sofroni (Sergei Sahharov), oleme mingil määral hereetikud: „Vaid üks meie seas oli õiget usku, aga Tema löödi risti. Muidugi pole me hereetikud selle sõna rangemas tähenduses, sest me ei tunnista hereesiat, me otsime tõde ja oleme tänu sellele siiski õigeusklikud.“ ** Sarnaselt on ka meiega: kus on sinu varandus, seal on sinu süda! Mida otsib ja igatseb meie hing, see oleme meie ise.

Tõsi, muutuv elu toob omad korrigeerimised, kuid eesmärk peab olema Kristusesse uskumine, mitte raskemate ususisude redutseerimine või algse ilmutusega sobimatute ümbertõlgenduste sissetoomine. Loomulikult ei saa keegi pidada ennast ainuõigeks, kuid see, mida taotleme ja tähtsaks peame, näitab, kes me õigupoolest oleme.

Head usupuhastusnädalat!