„Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ (Jh 13:34).
Armastusest on väga palju räägitud. Mõtlesin veel kord järele ja leian, et liiga palju on tähelepanu pööratud erinevatele sõnadele, millega armastust väljendatakse. Rohkem loeb armastuse objekt ja viis, kuidas armastatakse. Armastus on sügav kiindumus kellessegi või millessegi ja ühtlasi kiindumuses osalemine kuni enesest loobumiseni välja. Armastuse väärtus pole alati sama, vaid sõltub objektist ja viisist.
On mitmesuguseid armastusi. Enesearmastus, rahaarmastus, isamaa-armastus. Mõni armastab lugeda, teine jäätist süüa, kolmas õlut juua. On olemas ka „metsik armastus“, mida ülistatakse vahel romaanides ja filmides, kus kaks inimest teineteise pärast lausa aru kaotavad, kuid mille puhul teised taipavad, et hoolimata suurest tundeliigutusest on see purustav ja destruktiivne. Siiski nauditakse sellist armastust.
Kõik, mida me armastame, ei ole tingimata hea. Ja viis, kuidas armastame, ei toida tingimata tõelist armastust. Ei ole igas mõttes tabav väita, et kristlase ülesandeks on kõikjale ainuüksi armastust külvata. Jeesus rääkis küll palju armastusest, mis on suurim või ülim käsk, kuid Ta saatis oma jüngrid hoopis usku äratama. Kui ei ole õiget usku, siis ei ole õiget armastust! Kui armastus ei joondu tõe järgi, nagu ütleb Paulus (1Kr 13:6), siis on see vale armastus. Niihästi õige usk kui ka õige armastus on eelkõige usk ja armastus Jumala ehk Tõe vastu, millest alles kasvab välja armastus ligimese vastu. Armastuse külvamine ligimese vastu, jättes kõrvale usu Jumalasse, võib kanda metsikuid vilju.
Väga hästi on selgitanud Eesti teoloog ja kirikuõpetaja Harald Põld, kuidas usku ja armastust sageli kirikuski üsna segamini aetakse. „Usk on meie vahekorra alus Jumalaga, armastus meie vahekorra alus teiste inimestega. Armastusest saavad inimesed ise kasu, seepärast nad seda ise rõhutavadki, kuid nad ei saa armastust sel viisil ometi kätte, sest armastus on usu vili. Külva usku, siis lõikad armastust. Kui me võrdleksime usku õunapuuga, siis armastus on õunad selle küljes. Kui sa tahad saada õunu, siis pead sa istutama õunapuu. Heade õunte külvamisest sa aga häid õunu ei saa, sest õunaseemnest kasvavad üles ainult metsikud puud, mis head vilja ei kanna. Armastuse külvamisest üksi ei kasva õiget kristliku usu puud; see vajab alati jätkamist ja pookimist, mis toimub ikkagi ainult usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Kui me tahame oma kirikut elavaks saada, peame usku külvama.” *
Teisisõnu paljast armastuse külvamisest ei piisa, sest ilma õige usuta kasvatab see metsikuid võsusid, mille vili ei pruugi olla hea. Kõike ei tohi armastada! On olemas väära kiindumust. Võidakse pattu, koguni kurja armastada. Armastus võib olla egoistlik ega ole seetõttu Jumala ja ligimesearmastuse käsuga kooskõlas. Ka hoolitsus teiste inimeste eest võib olla liigselt oma ego küljes kinni, kui talitatakse rohkem selle järgi, mida arvatakse teistel vaja minevat, ilma et küsitaks nende tegelike vajaduste kohta. Kui keegi deklareerib: „Mina armastan kogu inimkonda,“ siis räägib ta samuti rohkem iseendast, kui tema hoiakus ei avaldu armastust inimeste vastu, kellega konkreetselt kokku puututakse.
Jeesus süvendab ja avardab armastuse mõistet, minnes Jumala ja ligimese armastuse üldisest nõudest mõlemas suunas kaugemale. Ühelt poolt kutsub Ta üles: „Armastage oma vaenlasi!“ Seda tehes me käitume nagu Jumal, kes laseb oma päikesel paista heade ja kurjade peale (Mt 5:44j), kuni viimaks saabub kohtupäev. Tuntud väljend Deus caritas est ('Jumal on armastus') väljendab just sellist üldist, soovi poolest kõike ühendavat armastust. Ka inimesel, kes üritab Jumalat jäljendada, tuleb ilmutada heatahtlikkust ja teatavat sallivustki oma vastaste suhtes, soovimata neid maailmast hävitada.
Teisalt nõuab Jeesus oma jüngritelt vennaarmastust: „Armastage üksteist!“ Ta nimetab seda uueks käsuks, sest see läheb nagu vaenlasearmastuski Vana Testamendi ligimesearmastuse käsust kaugemale. Ligimesearmastuse mõõt on iga inimene, sest teda tuleb armastada nagu iseennast. Vennaarmastuse mõõt on Jeesus: te peate üksteist nii armastama, nagu mina teid olen armastanud! Kuidas Jeesus omasid armastas? „Ta armastas neid lõpuni“, enne kui ta asus oma viimasele teekonnale, mis lõppes risti ja ülestõusmisega (Jh 13:1). Täiusliku armastuse kogeja on valmis surema oma armastatu eest.
Jeesus ei külvanud vennaarmastust alati kõikjale. Kuidas kutsuda inimesi meeleparandusele, kui kõike ainult sallida? Tema sõnad variseride suhtes olid vahel karmid. Kaks korda lükkas ta rahavahetajate lauad ümber. Kord on öeldud, et Ta vaatas salalikke inimesi vihaga ja tundis „meelehärmi nende südamekanguse pärast“ (Mk 3:5). Sellegipoolest ütleb Johannes, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Viimselt kõndis Jeesus risti ja ülestõusmise teed siiski kõikide – sõprade ja vaenlaste – eest, mida Tema vennaks saanud inimesed peavad kuulutama kogu maailmale.
Kuidas peaksime meie armastama? Kuivõrd üldse suudame? Kindlasti ei tohi armastada seda, mis halba teeb ja rikub enda või teiste elu. Tuleb valvel olla, et mitte ennast vääralt ahvatleda lasta, sest kõik välispidiselt ligitõmbav ja armas ei ole tingimata seespidiselt hea. Kui me ei õpi eristama, siis võime külvata „metsikut armastust“, mis ei kanna head vilja. Head ja kurja tundma õpetab meid Jumal, keda tuleb uskuda, et õigesti armastada – õiget usku ja armastust õpetab viimselt Tema ainusündinud Poeg.
Kas me aga suudame tõeliselt armastada enesest loobumise läbi kuni surmani? Kindlasti mitte nii, nagu Jeesus – kogu inimkonna eest –, kuid me järgime Tema vennaarmastuse käsku, kui me ohverdame endid õigetel juhtudel tõeliselt armastades. Eneseohverdus tõe ja armastuse nimel eeldab äratundmist, et tõde ja armastus kehtivad surmast hoolimata. See omakorda tähendab, et on olemas igavene elu, millest saavad osa need, kes armastavad tõde ja otsivad tõemeeles armastust. Kes sellest veel teadlikud ei ole, et tõde ja armastust otsides kõnnivad nad Jumala teedel, neil on aeg sellest teadlikuks saada, sest taevariiki saavad ainult need, kes armastuse Jumalat ja Tema tõde otsivad ja armastavad.
Head uut sügisnädalat kõigile!
* Harald Põld „Augsburgi usutunnistus usumõõduna“ – Meie Kirik 1930: 184.
