Nädala mõte

Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:27–28).

Loendamatu hulk inimesi, kes mis tahes põhjusel on olnud vaevatud ja koormatud, on tulnud Jeesuse juurde ja leidnud endale hingamist ehk rahu. Rahu leidmine on meie kõikide otsingute eesmärk, ka siis, kui välispidiselt taotleme ainult maiseid asju. Mõni jookseb end hingetuks, leidmata iial rahu. Teisel õnnestub varandus koguda ja alles siis kogeb ta, et aineline rikkus ei anna veel rahu. Kolmas jõuab oma mõtetega Jumala juurde ja taipab, et ainult koos Jumalaga südames võime leida hingamist ehk rahu.

Kuidas aga õppida Jumalat tundma? Kõik religioonid, mis Temast räägivad, õpetavad, et Ta on nähtamatult lähedal. Kuid Teda ei tunta kõikjal ühtemoodi. Mõnel pool jääb „jumal“ pigem abstraktseks mõisteks kõiksuse kohta: loomulikult on kõiksus olemas, kuid seda võidakse kujutleda ka elutuna! Selgele äratundmisele elavast Jumalast, kelles juurdub ka meie isikulisus, jõudis alles Vana Testamendi rahvas. Iisrael valiti seda uut jumalatunnetust viima ka kõigile rahvastele. „Ma panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks, avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojast. Mina olen Issand, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele.“ Nii kuulutab Jumal prohvet Jesaja kaudu (Js 42:6jj). Taeva ja maa Looja ei ole mingi füüsiline ega piiratud suurus, vaid nähtamatu igavene Vaim.

Ületamatuks jumalatundmise õpetajaks kõigile rahvastele sai aga Jeesus Kristus. See, mida Ta õpetas, lõi läbi – nii nagu konkurentsis lööb püsival viisil läbi ikka parim! – ja on Piibli kaudu meie õpetajaks praegugi. Miks? Sellele annab vastuse Jeesus ise: „Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada!“ Sellest lausest selgub, mida tähendab nimetus Jumala Poeg. „Jumala Pojaks olemine on seotud jumalatunnetusega,“ kirjutab Tartust pärit nimekas teoloog ADOLF VON HARNACK. „Õigesti mõistetuna on jumalatunnetus Jumala Poja nimetuse kogu sisu. Kuid siia tuleb lisada kaks asjaolu: Jeesus on veendunud, et Ta tunneb Jumalat nii, nagu mitte keegi enne Teda, ning Ta teab, et Tal on kutse oma jumalatunnetust – ja sellega ka Jumala lapseks olemist – sõna ja teoga kõigile teistele vahendada.“ Meie Jumala lapseks olemine on samuti seotud jumalatunnetusega.

Läbi aegade on inimkonnas kerkinud mehi ja naisi, kes on üles astunud teadmisega, et neil on edasi anda jumalik sõnum ja et nad peavad seda kuulutama, tahavad nad seda ise või mitte. Kuid alati on see sõnum olnud piiratud, põimunud erakondlike huvidega, omas ajastus kinni olev, ning prohvetid on enamasti osutanud ka kellelegi iseendast suuremale. „Siin aga tuuakse inimesteni sügavaim ja laiahaardelisim sõnum, mis tungib inimese sügavaima olemuseni ning mis juudi rahva raamides ometi tervele inimkonnale on suunatud – sõnum Jumalast kui Isast.“ Jeesuse sõnumi sisu on kergesti lahutatav konkreetsest ajaloolisest raamistikust. See ei ole ka vananenud, „vaid triumfeerib tänini tugevalt ja elavalt kogu elu ning olemise üle. Ja see, kes seda kuulutas, ei ole oma kohta veel kellelegi loovutanud ning annab tänini inimeste elule mõtte ja sihi – Tema, Jumala Poeg.“

Jeesuse sõnumiga kokku puutudes peab inimene otsustama, kas ta astub Jumala ja igavese elu või maailma ja ajalikkuse poolele. „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ ütleb Ta. Jeesus teab, et Tema kaudu algab uus ajastu, mil „kõige pisemad“ saavad oma jumalatunnetuse kaudu suuremaks möödunud aegade suurimaist (Mt 11:11). Ta teab, et tuhanded leiavad Temas Isa ja elu – just need vaevatud ja koormatud. Pimedad näevad, halvatud kõnnivad, kurdid kuulevad ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi (Mt 11:5). „Ja see, mida Ta nüüd isiklikult korda saadab, jääb Tema surmaga kroonitud elu läbi otsustavaks tõsiasjaks ka tulevikus: Tema on tee, mis viib Isa juurde (Jh 14:6) ning Tema on Isa poolt ametisse seatuna ka kohtunik. Kas Ta eksis? Ei Talle vahetult järgnenud aeg ega ajalugu pole näidanud seda, nagu poleks Tal õigus olnud.“ Pigem tärkavad eksitused niipea, kui Jeesuse õpetustest kõrvale kaldutakse.

Mis oleks maailm ilma Jeesuseta, seda ei oska me kujutleda. Praegu üritatakse paljuski ellu viia seda, millele Jeesus osutas. Tema evangeeliumi jõudu kogetakse praeguseni. „Tuli süttib üksnes tulest, isiklik elu üksnes isiklikest jõududest.“ Tema sõnumit kinnitab ka ajalugu: „Ta juhib vaevatud ja koormatud Jumala juurde ja on omakorda tõstnud inimkonna uuele astmele ning Tema jutlus on jätkuvalt kriitiliseks märgiks: see teeb õndsaks ja mõistab kohut.“ Jeesus ütles, et Jumala riik on seespidi teie sees (Lk 17:21), enne kui see ilmsiks saab kohtupäeval. Jumalariik on „vaimne suurus, vägi, mis sisemusse tungib“, elava Jumala üleloomulik vägi. Sellest järeldub Harnacki sõnul ka inimhinge lõpmatu väärtus: „Et aga terve Jeesuse kuulutus on tagasiviidav Jumalale kui Isale ja inimhingele, mis on tõstetud nii kõrgesse ausse, et ta Temaga ühineda saab ja ühinebki elava Jumalaga, siis selgub, et Jeesuse evangeelium – ja kogu õigesti mõistetud kristlus – pole mingi eri religioon nagu teised, vaid see on „religioon ise“.“ * Sest ladinakeelne sõna „religio“ tähendab „sidet, ühendust“ ning Jeesuses on teostunud kõikide religioonide eesmärk: ühendav side Jumala ja inimese vahel, mille olemasolu või puudumine saab otsustavaks kohtupäeval.

Jumalatunnetuses ja jumalasuhte loomises oli Jeesus ületamatuks õpetajaks juba enne oma ristilöömist ja ülestõusmist. Samas mõttes võib Ta olla ka praegu õpetajaks neile, kes veel ei mõista Tema risti ega suuda uskuda ülestõusmist. Kuid küsimuseks jääb: miks ei leia kõik Jeesuse juurde tulnud inimesed Temas hingamist? Miks Ta ei saa anda kõigile vaevatutele ja koormatutele püsivat rahu? Ikka sellepärast, et ei võeta piisavalt tõsiselt Tema ainulaadset osa jumalatunnetuse andjana, mida suudab teha ainult Jumala Poeg, kes praegugi elab taevas ning tuleb viimaks andma meie kohta hinnangut. (Muide, „kohut mõistma“ ja „hinnangut andma“, nagu näitavad sõnaraamatud, on üks ja sama sõna.)

Seega, mis tahes mõttes me võime olla vaevatud ja koormatud – ainult need, kes endas midagi olulist puudu tunnevad, on võimelised leidma Jumalat. Ja ainult inimesed, kes õpivad Jeesuse kaudu jumalatunnetust, leiavad hingamise Temas igavesti. Sellest kasvab juba praeguses elus meie lõputu tänulikkus Jumala vastu.

* Adolf von Harnack, Kristluse olemus (1900). Tartu 2009: lk 109jj, 121j, 57jj.