Head nägemist!
Jeesus jutustab variserile, kes tahtis end õigustades teada, kes on tema ligimene, keda tema peaks armastama nii nagu iseennast, loo mehest, keda röövlid olid peksnud ja paljaks röövinud: „Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad“ (Lk10: 31–34).
Lugedes Luuka evangeeliumi, kõneleb arst ja apostel Luukas seal korduvalt nägemisest. Jeesus muudab pimedaid nägijateks. Jeesuse mõistujuttudes näeb samaarlane läbipekstut ja paljaksröövitut, tal hakkab temast hale ja ta aitab teda. Isa näeb oma kadunud, kaltsudes koju tagasi tulevat poega, tal hakkab temast hale ja ta ruttab talle vastu, kingib talle armastuses inimväärikuse, koha oma lauas. Luukas kõneleb korduvalt ka sellest, kuidas Jeesus näeb. Näeb Siimona tühja paati ja selle paadi omanikku, näeb tölnerit ja muudab nende meeste elu. Näeb noorena surnud poja nutvat ema ja kingib ta ainsale pojale elu. Näeb vaest lesknaist, kes andis Jumalale kõik, mis tal oli. Nägi haigeid ja viletsaid ja tervendas neid. Jeesus kõneleb ka nägijatest, kes on pimedad, ja pimedatest, kes Temasse uskudes saavad nägijateks.
Nägin Toronto Peetri kiriku seinal üht väikest ajaleheväljalõiget. Sellel oli pilt noorest inimesest, kes on ulatanud vanale ja väetile abikäe, ning tekst „Ole sa enda arvates kui tahes tark, rikas või edukas. Tõeliselt loeb vaid see, kuidas sa teistesse inimestesse suhtud“. Kui sellele lisada Jeesuse mõte, et kõik see, mida me teeme või tegemata jätame oma ligimestele (oma vähimatele vendadele), seda teeme või jätame tegemata Temale, siis muutub ajaleheväljalõike lihtne tekst tõeks ka pühakirja valguses. Tõeliselt loeb vaid see, kuidas sa suhtud oma ligimestesse.
Jeesus näeb. Näeb sageli selliseid, keda vähesed vaadata tahavad – neid, kellelt paljud oma silmad ära pööravad. Märkab paljude endast väga hästi arvavate ja teisi halvustavate keskel just neid. Ta vaatab südamega, lahke, tervendava pilguga. Näeb valu ja vaeva, eemaletõugatust, võtab hoolivalt aega, kingib armastust. Kuidas näeme meie? Kas hindavalt, sildistades, või hoolivalt, osavõtlikult?
August Gailit on öelnud: „On hoolimatus inimest hindama hakata ja anda oma veenvat otsust, sest me ei tunne ennastki, kuidas võime siis tunda oma kaasinimest? Ta on nagu tuhandeist lülidest ehe, milles kallimate vääriskivide keskel leidub ka rohkesti koksi-, lubja-, graniidi- ja savikilde.“
On lihtne inimesi liigitades muuta nende hulk, kellest tasub hoolida, keda peab aitama, nii väikeseks, et võiksime kõigist teistest rahulikult ringiga mööda minna. Kristlus ei anna meile selleks mingit õigustust. Keegi meist ei ole nii vaene ega jõuetu, et ei suudaks paljusid märgates paljude elu rikkamaks muuta. Vähesed meist on õppinud arstiks, kuid meie kõikide suhtumine, pilk, sõnad ja isegi hääletoon võivad inimesi tervendada. Seepärast soovin meile täna: „Head nägemist!“
PALVE: Issand, andesta, kui ma vaadates pole tahtnud näha, kuulates pole tahtnud kuulata. Aita mul läbi andeksanni ja halastuse muutuda nägijaks ja kuuljaks.
