Nädala mõte

Pühapäeva ja sellele järgneva nädala teemaks on „Jeesus – meie aitaja“. Jumala Poeg on meie aitaja. Ta teeb seda tuhandel eri moel. Keskendun siin vaid mõnele neist.

Matteuse rõõmusõnumi viimastes sõnades tõotab Jeesus oma jüngritele: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20).

Kui tuleme pühakotta, oleme erinevad. Üks tuleb rõõmsana, teine kurvana. Ühel läheb hästi, teine saab hädavaevu hakkama. Inimesed on erinevad. Üks kannab ränkraskeid koormaid, aga kui vaatad ta silmadesse, siis särab seal headust ja lootust. Teine on kibe, kuid nii raske on leida põhjust, miks ta selline on.

Tuleb meelde mu esimene teenistus Muhus. Kirik oli pidevas remondis, jumalateenistusi peeti kõrge trepiga maamajas. Hetk enne teenistust paluti, et tuleksin õue appi. Tõstsime mitmekesi trepist üles ühe ratastoolis istuva halvatud mehe. Sõidutasin ta kantsli ja altarilaua ette. Kui tuli jutluselaulu aeg, hakkas mul hirm. Olin kirjutanud jutluse rõõmust, aga seal, minu ees, oli ratastoolis halvatud keskealine mees. Kuidas ma, noor ja terve, kõnelen talle rõõmust? Kuid polnud pääsu. See jutlus oli paberil ja muud mul ei olnud ja olin nii noor ja kogenematu, et ei julgenud ka midagi muud peast rääkima hakata. Ma vist ei tõstnud silmi paberilt – ei julgenud. See halvatud mees vist taipas seda ja ütles äkki, keset mu jutlustamist: „Õpetaja, tänu olgu Jumalale – sa räägid õiget juttu!“ Ta julgustas mind ja see mõjus. Pärast jumalateenistust läksin teda tänama. Olin unustanud tema olukorra, sirutasin ta poole oma käe, aga tema palus, et ma võtaksin tema käe oma kätte, sest ta ei saanud oma käsi ega jalgu liigutada. Ta ütles mulle, et kui ta saaks liigutada oma sõrmi, saaks ta näidata, kui lühike on see elu ja selle elu kannatused, ja kui ta saaks sirutada kahele poole oma käed, ei suudaks ta näidata seda, kui lõputu on see elu, mille poole on ta teel ja mida Jumal on tõotanud neile, kes Teda armastavad. Oleme koduteel ja seepärast võime olla rõõmsad. Jah, Jeesuse õnnistus ja Tema imelised tõotused on need, mille peale me võime loota. Mitte midagi muud selles maailmas pole kindlamat kui need. Kui vaid me ise püsiksime õigel rajal. Kui vaid me ise ei lööks käega, ei väsiks lootmast, ei kaugeneks Temast.

Tallinna Jaani kirikus on palju avarust. Kõrgemate võlvide tipud on 16 meetri kõrgusel – see on viiekorruselise maja kõrgus. Palju on paljudes vanades kirikutes sellist, mis aitab seesolijate pilkudel ülespoole tõusta. Siin on kõrgust ja avarust ka nendele, kelle isiklik elu on muutunud ahtaks ja madalaks ja õhuvaeseks. Siin on võimalik saavutada seda, mida Jeesus meilt ootab – vaadata lootusrikkalt kaugustesse ka siis, kui meile inimlikult tundub käesolev hetk ränkraske. Siin saab selja sirgu ajada ja ülespoole vaadata, kui oled kaua kandnud raskeid, maadligi rõhuvaid koormaid. Siin oled teretulnud ka siis, kui paljud uksed on su ees sulgunud. Siin on meie ees igavikku avatud uks.

14. sajandi dominikaani munk, müstik Meister Eckhart on kirjutanud: „Mis on täna? Täna on igavik.“ Armulauast osasaamine on osasaamine nii sellest, mis on toimunud kord, ligi kaks tuhat aastat tagasi kauges minevikus. Kuid samas on see meie Taevase Kuningriigi lootuse sakrament. Me võime selle tuleviku kuningriigi rõõmu maitsta juba siin ja praegu. Me vajame märke, käegakatsutavaid, äratuntavaid märke, mis kingivad lootust, mis annavad sellesse ellu igavese elu eelmaitset. See aitab püsida õigel teel. Annab jõudu, aitab tõusta ja edasi liikuda ka siis, kui koormad me peal on meid sundinud paigale ja meil on tunne, et vajume tagasi.

Kas mäletate, milliseid sõnu kõneles Jeesus Pühal Õhtusöömaajal oma jüngritele? Ta teadis, et need mehed pole ideaalsed. Ta teadis, et nad on ekslikud ja nende usk lööb peagi kõikuma. Kuid oma elu viimase õhtu tahab Ta olla nendega, sest Ta armastab neid, ekslikke, väga. Ta ütleb neile ja ka meile, et annab oma elu nende ja meie eest: „Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!“ Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!“ Aga seejärel ütleb ta veel midagi. Ta tõotab neile ja ka meile ühe imelise tõotuse: „Aga ma ütlen teile: „Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.““

Armulaud on eelmaitse igavikust – eelmaitse Jumala kuningriigi lõppematust rõõmust ja rahust. Pole ime, et pärast esimest armulauda, vaatamata sellele, millised rasked pilved on Jeesuse ja tema jüngrite kohal, lahkuvad nad pühalt õhtusöömaajalt kiituslaule lauldes. Just nii kirjutab Matteus sellest, kuidas nad lahkuvad ülemisest toast: „Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.“

Palugem! Issand, Sina oled hea ja Sinu heldus kestab igavesti. Aita meilgi osa saada sellest igavesti kestvast heldusest. Aita meil oma pilgud ülesse tõsta Sinule, kes armastad omi otsani. Aita meil uskuda Sinu tõotusi, leida jõudu ja rõõmu ja lootust ning koos Sinuga jätkata oma teekonda. Anna meile tunda igaviku eelmaitset Sinu armu lauas.