„Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse“ (Mt 23:12).
Mida tähendab alandlikkus? See tähendab hoiakut, mis asetab teised enda suhtes esimesele kohale ning arvestab teiste vajadused enda omadest enam tähelepanu väärivaks. Jeesus heidab ette enese ülendamist variseridele, rangele usurühmitusele tollases juutluses, kes seadsid – vastupidi – teistele suuri koormaid, endale aga nõudsid tähelepanu, soovides olla kõikjal alati esimene. „Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid,“ kirjeldab Jeesus. „Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks,“ s.t lugupeetud õpetajateks (Mt 23:5jj). Seepärast ütleb ka Paulus, et midagi ei tule teha auahnuse pärast, vaid pidada „alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast“ (Fl 2:3). Ja Peetrus selgitab: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“ (1Pt 5:5b). Sarnaselt on öeldud juba õpetussõnades (Õp 3:34) ja sama kohta tsiteerib ka Jaakobus (Jk 4:6).
Kõiki neid sõnu arvestades on alandlikkust peetud üheks tähtsamaks kristlikuks vooruseks ja püütud alandlik olla kuni enese alavääristamiseni välja. Ütleb ju ka Jeesus, et „kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!“ Alaväärsustunde kultiveerimist piitsutas eriti vihaselt Friedrich Nietzsche, kes nimetab seda orjameelsuse tunnuseks. Ta mõistis õigesti alandlikkuse olulisust kristlikus elus, kuid hindas seda vääriti. Nõukogude ateistlikus propagandas väideti, et kristlik alandlikkus on alistumine ülekohtule ja paralüseerib võitlust ekspluateerimise vastu. Ka siin tõlgendatakse alandlikkust vääralt. Kristlik alandlikkus ei nõua leppimist sotsiaalse ebaõigluse ega individuaalse alavääristamisega.
Alandlikkus puudutab eelkõige inimese vahekorda Jumalaga. Miks Jumal paneb suurelistele vastu? Ilmselt seetõttu, et kõrgid (uhked, ülbed, kes peavad end teistest tähtsamaks) loodavad iseenesele, alandlikud aga usaldavad Jumalat ja avavad end Temale. Veel enam – suurelised otsivad ülistust iseendale, alandlikud aga ülistavad Jumalat. Sellega teevad alandlikud vabaks suhte Jumalaga ning avastavad, et Ta on armuline, andes andeks meie võlad, millist andestust me ei oleks muidu leidnud ega ära teeninud.
Alandlikkuse väljenduseks on aga suhe kaasinimestega (just nagu jumalaarmastuse olemasolu ilmneb ligimesearmastusest). Kristlased on lugupidavad teiste suhtes, viisakad ja hoolivad ega rõhuta iseenda ülisuurt tähtsust. Jeesuse lause „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse“ on nendel meeles. Piiblist on tuntud veel üks kuulus maksiim – „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust“ (Õp 16:18). Ennasttäis inimene on pime kõige muu suhtes ega märka enam, mis juhtub temaga mõne hetke pärast.
Kuidas aga seista õigesti Jumala ees? Kuidas järgida Jeesuse sõnu, et jõuda enda alandamise kaudu ülendamisele? Kui inimene end rõhutatult alandama hakkab, siis aimatakse selle taga võltsi tagasihoidlikkust, millega varjab ennast salajane egoism, mis püüab oma soove täita vagaduse katte all. Kui inimene suurte sõnadega oma jumalakogemusest pajatab, siis tundub, et ta tahab iseennast keskpunkti seada. Kuid Jumalat kogeb tõeliselt ainult see, kes on Jeesuse sõnul „tasane ja südamelt alandlik“ (Mt 11:29).
Selleks, et südant puhtamaks saada ja leida Jumalat, on kristlikud askeedid leiutanud sajandite jooksul rohkesti meetodeid ja viise, kuidas väärarusaamadest, valedest motiividest, korratutest tungidest ja salakavalast minast lahti saada. Selleks on vaja tugevat tahet, vastupanuvõimet, distsipliini ja võitlusvalmidust. Kuid samas on kirjeldanud pühakudki nurjumisi, mis saadavad nende saavutusi. Kõikide konfessioonide usuinimesed on väitnud, et mida lähemale jõutakse Jumalale, seda mustemana tuntakse iseennast.
Sarnases seoses selgitab alandlikkust, mis vabastab inimest oma minast ja selle miinustest, benediktiinimunk Anselm Grün: „Seega pole alandlikkus minu püüdluste tulemus, kui otsin seda kui voorust, vaid ebaõnnestumise kogemus.“ Alandlikkus ei tähenda mingit orjalikku alistumist inimsuhetes ega ka jumalasuhtes. „Alandlikkus on inimese vastus püha ja täiusliku Jumala, maailma loojast ja rahvaste valitsejast Jumala kogemisele.“ Alandlikkus on pigemini sisemine hoiak kui väline käitumine. „Seda ei saa ka õppida. Inimene muutub ise alandlikuks, kui ta kohtab Jumalat Jumalana. Alandlikkus on inimese psühholoogiline reaktsioon Jumala kogemisele“, mis kannab vilja käitumises.
Teisisõnu kasvab alandlikkus jumalakogemusest, Jumalaga kohtumisest – ja sellega seondub ka jumalakartus. „Jumalakartus, mis tungib luudeni --- on alandlikkuse põhikogemus. Kartust tuleb siin võtta sõna otseses mõttes ja seda ei tohi nõrgendada aukartuseks. See on kogemus Jumalast, kes saab ära needa ja põrgusse tõugata, kes saab mu eksistentsi hävitada, kellest sõltub mu hea või halb käekäik. Niisugune jumalakartus, mis on sageli seotud hirmuga põrgu ees, näib tänapäeval jäävat Kristuse armastava Isa sõnumi varju.“ Ikkagi jääb jumalakartus „tõelise jumalakogemuse põhieelduseks“, sest ainult inimene, kes on kogenud võimalust, et tema elu võib nurjumise korral ka „Jumalast kaugel lõppeda, võib Jumalat kogeda kellenagi, kellest sõltub olemine ja mitteolemine.“ * Ainult nii kogetakse ka pattude andeksandmist ja Jumala armastust, mis teeb alandlikuks.
Alandlikkus ja armastus on lahutamatult seotud. „Alandlikkus on üks armastuse omadustest. Alandlikkus on armastuse selline omadus, tänu millele elab armastaja armastatu elu. Ilma selleta on meie armastus pööratud meie enda poole ja seeläbi on tegemist egoismiga. Egoism on uhkuse sünonüüm,“ ütleb munkpreester Rafael (Noica). Taas ilmneb, et alandlikkus, kus antakse esimus teisele, ei tähenda alavääristamist. „Alandlikkus ei seisne mitte selles, et seada end kõigist madalamale, vaid selles, et Kristuse armastus, mis ei mõtle enda peale, ei karda olla teistest madalam, ära tõugatud või isegi teotatud. Miks? Sest armastus on elu, mida miski ei suuda hävitada.“ ** Jumal, kes on ühtaegu lõpmatu Vaim ja armastus, on igavene elu, millest osasaamist ta pakub kõigile alandlikele.
Olgu meil siis alandlikku meelt, et leiaksime elu Jumalas ja külvaksime seda ning kõike head lugu pidades ka kaasinimestesse sekka.
* Anselm Grün „Alandlikkus ja jumalakogemus“. Tartu 2013: 21, 44–46.
** Munkpreester Rafael (Noica) „Vestlused kloostris“. 2020: lk 80j.
