Nädala mõte

Hiob

„Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on: „Minu koda hüütagu palvekojaks,“ aga teie teete selle röövlikoopaks!“ Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks. Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, ning poisse, kes pühakojas hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!“, siis nende meel läks pahaseks ja nad ütlesid talle: „Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?“ Jeesus ütles neile: „Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: „Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?““ Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal“ (Mt 21:12–17).

Palmipuudepühal meenutame Jeesuse sisenemist Jeruusalemma rahusaadikuna eesli seljas. Teda saatis rahvahulk ja ülistas Teda loodetava Messiana. Kristlased on mõistnud, et Jeesus ongi Messias ehk kreeka keele järgi Kristus. Tema roll üksnes erines sellest, kuidas juudid on seda Vana Testamendi põhjal kujutlenud. Messias on küll see, kes toob jumalariigi, kuid mitte otsekohe ülemaailmse rahuriigina, nagu juudid olid oodanud, vaid nii, nagu rahuriik on üldse mõeldav – esmalt meie südame puhastamise läbi, et me Jumala kuningriiki sobiksime ja see saaks valitsema inimkonnas.

Jõudnud Jeruusalemma, läks Jeesus templisse ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Johannese evangeeliumis teatatakse, et Ta oli kord templit puhastanud ka juba oma avaliku tegevuse alguses (Jh 2:13jj). Need on ainsad korrad, kus Jeesus sekkus avalikku korda ja teenis ära võimude pahameele. Suurkohtu liige Nikodeemus ei julgenud muul ajal tulla Temaga kohtuma kui öösel (Jh 3:1jj). Esimesest korrast peale hakati Jeesust pidama kahtlaseks, teise korra järel aga – ja muudelgi põhjustel – juba nii ohtlikuks, et surma mõista.

Jeesuse käitumise kohta on tehtud mõned väärjäreldused. Püha Bernhard, kes kutsus rüütleid minema sõtta idakristlaste kaitseks, võrdles Jeesuse piitsahaaramist, mida mainib Johannes (Jh 2:15), ristisõdalaste mõõgaviibutustega Jeruusalemma vallutamisel. Sõjategevuse käigus läksid ristirüütlid 😊 kristlike riikide kaitsejõudude esindajad) mõõgaviibutamisega vahel nii hoogu, et Bernhard ise taipas ja kahetses. Jõu kasutamisega tuleb olla ülimalt ettevaatlik, sest „eriolukordadega“ ei saa kõike vabandada.

Teiseks väärjärelduseks on Jeesuse pidamine revolutsionääriks. Ta ei sekkunud riigivõimu asjusse. Templipuhastamine oli erandiks. Ta aktsepteeris võimu, ei püüdnud seda kukutada ega uut luua, nagu Messialt oodati. Ta ei sekkunud ilmalikku ellu ega lootnud seadusemuudatuste kaudu elu parandada, nii nagu humanistid. Jeesus keeldus päranduste jagamisest, käskis ära maksta templimaksu ja anda keisrile, mis kuulub keisrile. Võiks öelda, et Jeesuse käitumise põhjal olid kirik ja riik üldiselt lahus.

Kolmanda silmapaistva väärjärelduse tegid reformatsiooniaegsed pildirüüstajad. Nad lõhkusid kirikute uksed ja viskasid välja kõik „ebajumalakujud“, milleks nad pidasid pühakute pilte ja kujusid. Jeesus ei puutunud templiinventari ega kukutanud pühasid esemeid: vaateleibade laudu, suurt küünlajalga jms. Roomlased hävitasid templi, mitte Jeesus, kes soovis pühakoda puhastada ilmalikust saginast ja tränist. Ei Jeesus ega apostlid rünnanud pühamut, millel rahva elus oli tollal pühadust vahendav funktsioon.

Neljas väärjäreldus on seotud rahaga. „Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!“ hüüdis Jeesus. Juttu pole rahast, vaid pühakoja tegemisest „röövlikoopaks“ – Johannese versioonis „kaubakojaks“ (Jh 2:16). Kas oleme märganud, et Jeesus kiitis heaks lesknaise rahalise toetuse ega sõimanud templi personali ahnepäitsudeks? Raha on ikka vaja, ei ole küsimustki. Jeesus nõudis, et inimesed suhtuksid pühakojasse respektitundega. Aga nad on rahast purjus, mitte innustatud Jumalast!

Templirüvetamine toimus eelkõige inimeste meelsuse kaudu, millel olid nähtavad tagajärjed. Pühakoda kui laadaplats, karjuva kontserdi paik, seltskondliku sagimise koht – kui praeguse aja poole pilku pöörata. Pühamu peaks olema palvekoda – ja õpetamispaik, nii nagu Jeesus ise käis templis ja sünagoogis õpetamas.

Tänapäeval võime öelda, et Jeesus ei käitunud „poliitiliselt korrektselt“, nagu võimud alati soovivad. Kuid Ta ei olnud ka mässaja, nagu osad inimesed näha tahavad. Ta ei olnud vakka, ehkki oleks võinud vaikida, kui nägi pühakoja pilastamist. Ta ei andnud templipuhastamisega aga ka otseselt eeskuju teistele – jüngrid ei käitunud hiljem samamoodi, kui nad pühakojas õpetasid ja haigeid tervendasid (Ap 2–6).

Tagajärjeks ei olnud mäss, vaid spontaanne jumalateenistus. Jeesuse ümber kogunes pimedaid ja jalutuid ning Ta tegi nad terveks. Tulid ka lapsed, kes hakkasid kiitma Jeesust kui Taaveti Poega, s.t Messiat. Ülempreestrite ja kirjatundjate (võimuesindajate) pahameeleks ei allunud Jeesus keelule, vaid laskis palvusel toimuda uuel viisil. Juba sünagoogiteenistustel olid juudid õppinud mõistma, et seal, kus inimesed Jumala nimel kogunevad, laulavad ja palvetavad, moodustavad nad n-ö väikese templi, Jumala kohaloleku (šehina) „ruumi“. Jeesus oli ka ise öelnud, et „seal, kus kaks või kolm on minu nimel koos, olen mina nende keskel“ (Mt 18:20). See on kitsas tee laia tee taustal.

Teisisõnu saab pühamut rikkuda, mitte jumalateenistust keelata. Jumala unustamisega seoses on öeldud, et kohus algab Jumala kojast ja toimub äkitselt, kui ootamatult tuleb oma templi juurde Issand (Ml 3:1). Nii juhtus Jeesuse templisse minekuga palmipuudepühal. Kuid nõnda toimub kohus ootamatult ka kõikidel aegadel, kui Issand ise koputab meie südamel uksele, mida meie Talle vabatahtlikult ei ava (Ilm 3:20). Ükski eriolukord ei õigusta jumalateenistuse lõppemist meie eraviisilises palvekojas.

Tänapäeva „pimedad ja jalutud”, kes kogunevad Jeesuse ümber, on mitmesuguste koormate ja hädadega inimesed, kellel on silma Jumala tegevuse jaoks ja kõrva Tema sõna jaoks. „Lapsed ja imikud“, kes Jeesust kiitsid, on aga igaüks meist, kes on õppinud usaldama ja armastama Jumalat, nagu väikesed lapsed usaldavad ja armastavad oma vanemaid. Me teame, et Jeesus peagi vahistati ja löödi risti. Kuid me teame ka seda, et ristile järgnes ülestõusmine. Nende sündmuste kõrval on palmipuudepüha sõnumiks, et Jumala rahuriik tuleb kõikjale sinna, kus Jeesust südamlikult vastu võetakse.