Mt 25:13: Jeesus: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ja tundi!“
„Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ja tundi!“ Tahaks teada! Tahaks kõige olulisega kursis olla. Seepärast ju jälgime aina uudiseid, loeme lehti. Tahaks kõigest kohe ja kiiresti teada.
Miks peaks keegi, kes on hea, meie eest midagi varjama – saladuses hoidma? Miks Ta ei räägi sellest päevast ja tunnist – viimse pulmapeo täpsest algusest? Räägib sellest, et need, kes sinna hiljaks jäävad, leiavad eest suletud uksed. Tundi teadmata võime kergelt kõige olulisema maha magada. Kuid kas oleme mõelnud, mis toimuks selles maailmas, kui kõik ühel hetkel teada saaksid maailmalõpu täpse päeva ja tunni? Milliseks muutuksid inimesed? Milliseks muutuks maailm? Küllap tekiks kaos, paanika ja paljud hakkaksid käituma ettearvamatult. Selle kõrval on mõni päev elektrita olemist lapsemäng.
Me ei pea kõike teadma. Pole mõtet nõuda, et kõigelt, mis ees, kohe katted langeksid. On mõistlik kuulata, mida Jeesus soovitab. Ta väidab, et me peaksime valvama.
Suur koorijuht ja kirikumuusik ROMAN TOI ütles mõned aastad tagasi Torontos enam kui saja-aastase mehena, et ta paneb igal hommikul oma käed tänuks ja palveks kokku. Tänab ja palub ka meie eest, kes elame siin, oma isamaal, ja ta palus meid: „Poisid ja tüdrukud, hoidke kokku!“
Eks see kokkuhoidminegi on valvamine, armastuses kokku liitva ootamine.
Kas mäletate, kuidas enne Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva paljudel plakatitel olevad inimesed midagi pidulikku selga panid ja plakatitel oli kaks sõna ja hüüumärk: „Hakkame sättima!“ Need kaks sõna ütles ka maestro Roman Toi ühe oma viimase intervjuu lõpus. Ja tema, ligi 103-aastase uskliku mehe suust kõlasid need mitmetähenduslikult: „Hakkame sättima!“
Tegelikult ütles ta ju sama, mida kord Jeesus. „Valvake!“
Hakkame siis sättima. Jeesus soovitas valvata, et me jõuaksime viimsele pulmapeole, et me seda maha ei magaks, sinna hiljaks ei jääks, et meis oleks usku ja armastust, mis aitab sinna kohale jõuda enne uste sulgumist.
ERNST ENNO on kord kirjutanud luuletuse „Meil kõigil ühine on pulmapidu ees.“ Selles ta väidab:
„Meil igavikud ees ja igavikud taga,
Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel.
Sa vaata, kõik, mis ümber, neist ei ükski maga,
Nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel ...
On, nagu paistnud oleks päike meie meelde,
Mis nüüd kui kauge helin kostab ikka sees;
Kui kuulad, sügav sõna endast kukub keelde –
Meil kõigil ühine on pulmapidu ees,
Kus sulab armastuses kõik, mis lahku läinud.“
Nii üks tundlik luuletaja kord igatses. Lootis, et kord sulatab Tema, kes on armastus, oma armastuse leegiga kõik külmadki südamed, kõik hangunud hinged üles ja ühte. Ta oli taibanud, et inimesed ise seda ei suuda. Paljud on selleks liiga kanged ja külmad. Ernst Enno tütre mälestusteraamatus on näide sellest, millistes oludes tuli ta tundlikul isal elada. Ernst Enno oli kord koolide inspektorina kirjutanud palvekirja ministeeriumisse, et nad eraldaksid talle veidi lisaraha. Tema tööreisid viisid teda Hiiumaale ja Haapsalu ümbruse koolidesse ja sageli tuli tal lahtistel vankritel külmetades pikki teid läbida. Oma palvekirjas palub ta ühekordset toetust, et osta uus talvemantel, sinel, sest vana ei ole enam võimalik parandada. Seal on parandatud ja paigatud kohti rohkem kui terveid.
Eks see külmetav kunstnik ja vaene riigiametnik siis loodab, et kunagi kord on meil kõigil ees ühine pulmapidu, kus sulab armastuses kõik, mis lahku läinud. Ta usub, et mida inimene ei suuda või ei taha, suudab Jumal. Jeesus aga kõneleb sellest viimsest pulmapeost pisut teisiti. Ta ütleb, et sinna saamiseks tuleb meil valvata, sinna minekuks tuleb end varakult valmis sättida. Räägib ka õlist, mida tuleb juba siin koguda, et pimeduse saabudes aitaks see meile lampides teed valgustada.
Kord istunud kaks kuulsat kirjanikku pikalt ühes keldrikorruse pubis ja tarvitanud seal päris palju joovastavaid jooke. Kui nad lõpuks trepist üles ja uksest välja jõudnud, vaadanud nad mõlemad lummatult üht helendavat kera oma peade kohal. Üks küsinud teiselt, et kas see on kuu või tänavalatern. Teine soovitanud: „Proovi jalutuskepiga, kui vars on all, siis on latern.“
Maailm muutub järjest hämaramaks, ebakindlamaks ja järjest vähem ettearvatumaks. Poleks mingi ime, kui peagi mõned suurriigid väiksemaid kui peenraha vahetama hakkaksid. Valgus, mis särab selle hämarduva maailma kohal, võib olla latern, mille juhet on võimalik hetkega läbi lõigata. Tuleks otsida valgust, mis jääb, mida keegi meilt võtta ei saaks. Tuleks valvata – uskudes ja armastades, usu, armastuse, headuse õli kogudes. Panustada igavesse, alati jäävasse. Ärgata ja püsida ärkvel.
JAAK JÕERÜÜT on kord kirjutanud luuletuses „Anna andeks“:
„Ja ära saada meid kiusatuse sisse,
sest meie eksime kergelt.
Meie, kahejalgsed, me katame kogu maa
nagu liikuvad sambad
ja vaatame üksteist väsinud pilkudega –
üksteisest väsinud.
Meie igapäevast und anna meile tänapäev.
Ja ära saada meid unetuse sisse, kuutõve kätte!
Aga siiski, meie peame ka ärkvel olema,
ärkvel ja kellelgi meeles ...
Ära saada meid unustuse sisse!
Sina, kes sa ei unusta neid, kes sinu unustavad.“
PALVE: Issand, meie isand, ära unusta meid, kes me eksime kergelt ja unustame olulist – ka Sind ja seda, mida Sina meilt ootad. Aita meil ärgata sellest unest, mida oleme hakanud nimetama reaalsuseks, ellu, mis tõeline. Aita meid püsida ärkvel ja valvata, et võiksime jõuda Sinu igavese armastuse hõlma. Seda palume Kristuse, meie Issanda nimel, aamen.
