Nädala mõte

Selle nädala teemaks on soovitus „Andke üksteisele andeks!“.

Mt 6: 12: „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“

Andestada või mitte? Kas see on küsimus, mida me peaksime küsima? Küllap on, kui Jeesus andestamise mõtte Meie Isa palvesse pani ja ainult seda palveosa pärast selle palve õpetamist veel selgitab. Kohati tundub, et see ei ole lihtsalt selgitus, vaid lausa ähvardus. Kui meie pole valmis oma võlglastele andestama, siis tuleb meil arvestada sellega, et Jumal – meie Taevane Isa – ei andesta ka meile meie võlgasid. Valik on meie. Need, kes arvavad, et see elu siin on ainus ja viimset kohtupäeva ei tule, võivad ehk endale andestamatuse luksust lubada. Teised taipavad, et see on tõesti luksus, mis läheb väga palju maksma. Lõpmata palju.

Kõik, mis sa teed, teed endale. Üks eesti laulja kordab seda ühes laulus veel ja veel. Andestamisest loobumine ja tahtmatus, võimetus paluda andeks on mäng tulega – ja mitte näpuotstele väikeseid ville tekitava tulega, vaid igavese tulega.

Kuulen inimesi ütlemas, et nad ehk suudavad andestada, kuid nad ei suuda unustada. Sageli kurdavad needsamad inimesed, kui paljusid olulisi asju nad unustavad, aga mõni solvumine seisab aastakümneid meeles ja seda lihtsalt ei ole võimalik andestada. Valikuline mälu. Kibedusega treenitud mälu. Küll oleks hea, kui heateod nii hästi meede jääksid kui kõik see, mis on meile teinud haiget!

Mida teha, kui inimesed on meie meelest meile midagi sellist teinud või tegemata jätnud, mida me ei suuda unustada? Siis, kui kord kogetud halb ja selle tegijad tulevad meelde, oleks ehk mõistlik palvetada – paluda nende pärast, kes kord tegid halba või jätsid tegemata head. Ja püüaks hukkamõistmise asemel mõista. Me oleme seda vist teinud, omaenese ja paljud ka oma laste eksimusi välja vabandades, õigustades.

Olin mures. Kartsin, et maja veepumba või torustikuga on midagi juhtunud. Vesi vaid nirises, kuigi kraan oli lõpuni lahti keeratud. Õnneks taipasin enne meistrimehele helistamist. Keerasin lahti kraani ette pandud sõela. Paksult roostet ja lupja ja muud kraami täis. Andestamatus teeb meiega sedasama. Takistab elu, rõõmu, rahu voolamist läbi meie hinge ja südame. Kogunev kibedus mürgitab, hävitab tervist. Ei suuda täiel rinnal hingata, paljudest asjadest, imelistest kingitustest rõõmu tunda. Oled umbes. Võiksid seda muuta, aga millegipärast ei suuda. Tegelikult me suudaksime, kui taipaksime, mida andestamatus meiega teeb ja kuhu see meid lõpuks välja viib – sinna, kus me ise mitte kunagi ei leia andestust.

„Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka.“ Nii on üks tundlik eesti luuletaja kord kirjutanud. Ka meile.

PALVE: Issand, anna meile andeks meie andestamatus. Aita meil muutuda nii, et Sina saaksid meile andestada.