Nädala mõte

 

Ef 5: 8–9: „Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões.“

Me igatseme valgust. Taimedki vajavad valgust. Toidust, veest ja soojusest ei piisa. Heade viljade kandmiseks on vaja ka valgust.

Ühel vanal ja targal inimesel olnud paljudele, kes tema juurde tarkust otsima tulid, vaid üks soovitus: „Hoia ennast Jeesuse lähedusse!“ Jah, see on mõistlik, sest lahus Temast ei suuda me midagi, millel oleks jäävat väärtust. Tema on maailma valgus – valgus, mis võib valgustada ka meis ja meie ümber olevat pimedust.

Paljud on igatsenud valgustatust ja tavaliselt on selle all mõeldud midagi, mis muudab inimese eriliseks, targemaks teistest, annab talle erilised võimed. Paulus peab kõike sellist pühkmeiks, kui erilises inimeses puudub headus, õiglus ja tõearmastus. Kristuse valgus muudab inimest paremaks, kaastundlikumaks, hoolivamaks, õiglasemaks, ausamaks. Kui selliseid vilju ei tule, on ühendus valguse allikaga vilets või katkenud. Oleme hakanud armastama hämarust, pimedust.

Jeesus kõneles kord paljudele end väga sügavalt usklikeks arvavatele väga karme sõnu. Pühakiri on täis hoiatusi usklikele, kelle elu viljad on paljude jaoks väga kibedad. Nendelt, kellele on palju antud, nõutakse palju ja seepärast ei tohiks me muutuda enesega rahulolevateks. Mõtleme enne, kui jääme palvele, millised on olnud meie elu viljad. Kas need on valguse viljad? Kas meie lähedased ja kõik need, kellega oleme kokku puutunud, võivad meie tegude ja tegematajätmiste, sõnade ja vaikimiste põhjal arvata, et oleme head, õiglased ja ausad?

Kord küsiti ühelt inimeselt kellegi tuntud kristlase kohta, kas ta on hea ristiinimene. Ta vastas: „Ma ei tea, sest ei ole temaga koos elanud.“ On keegi, kes teab meist kõike.