Mt 16:24–27: „Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.““ Aamen.
„KUI keegi tahab käia minu järel“ – juba selline algus peaks panema tõsiselt mõtlema. Jeesus ei pea endastmõistetavaks, et kõik Teda järgivad. Tema sõnad ei ole rõõmus kutse, et „tulge nüüd kõik siia“ – ei, see kõlab pigem hoiatusena, üleskutsena mõelda, enne kui jah ütled ja temaga kaasa lähed. Ja Jeesus ei alusta nõnda mitte ilmaasjata. Vahetult enne meie tänast kirjakohta kõneldakse sellest, kuidas Jeesus oma jüngritele, kes on tundnud Temas ära Jumala Poja, kuulutas, et Ta peab palju kannatama, Ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles. Loomulikult äratas see jüngrites suurt arusaamatust ja nad olid väga häiritud. Peetrus kutsus Jeesuse kõrvale ja hakkas Teda manitsema, et Ta nii ei kõneleks, palus, et Jumal hoiaks, et Jeesusega nii ei sünniks. Jeesus aga vastas talle: „Tagane minust, vastupanija. Sa ei mõte Jumala, vaid inimese viisil.“ Ja järgneb tänase jutluse aluseks antud tekst.
Sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil. Kas inimesel, kelle Jumal oma näo järgi lõi ja enda kõrvale maailma kaasvalitsejaks määras, on mõtlemine siis tõesti nii erinev oma Loojast, oma Isast? Kahjuks on küll. Kui öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele, siis Jumala ja Tema loodud inimeste kohta võib küll öelda, et väga paljud käbid on oma kännust ikka nii kaugele kukkunud, et nende järgi kändu üles leida pole enam võimalik. Nii mõnegi end kristlaseks nimetava inimese mõttemaailmast ja elust pole võimalik midagi kristlikku leida. Peamine erinevus Jumala ja inimese vahel on nende hinnangutes: mis on tõeliselt oluline ja väärtuslik ja mis vaid pealt hiilgav kassikuld. Sama teema, mis on ka inimestevaheliste lahkhelide ja arusaamatuste peamiseks põhjustajaks. Eilse pühapäeva teemaks ongi kaduvad ja kadumatud aarded ehk teisiti öeldes kaduvad ja kadumatud väärtused, sest aardel on selle omaniku jaoks alati mingi väärtus.
Aarded. Ilmselt on enamik meie hulgast lapsena lugenud või kuulnud põnevaid lugusid peidetud varandustest, mis leidja korrapealt rikkaks teevad. Ehk on isegi koos sõpradega aaret otsimas käidud. Aardejaht, kulla ja kalliskivide otsimine, kuulub lapsepõlve juurde. Kuid iga laps peaks kasvama suureks ja õppima märkama ja ära tundma ka selliseid aardeid, mille väärtust ei saa mõõta rahas. Kahjuks jäävad paljud inimesed tõeliste aarete märkamise osas eluks ajaks lapse tasemele.
Meil kõigil on olemas aare, hindamatu aare. Me ei pea hakkama seda kusagilt spetsiaalselt otsima. Jumal on igale inimesele kinkinud rahaliselt mõõdetamatu aarde – elu. Jeesus ütleb meie tänases kirjakohas: „Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?“ Kreekakeelse sõna psyche, mida Jeesus siin kasutab, eestikeelsed vasted „hing“ ja „elu“ on rahvalikus keelepruugis mitte ainult lähedased, vaid ka teineteisega kattuvad mõisted. Meie piiblitõlkes on kasutatud mõlemat väljendit. Nii ühe kui ka teise kaotamine tähendab surma. Elu juurde kuuluvad nii ihu kui ka hing.
Kui Piiblis kõneldakse igavesest elust, siis kõneldakse nii ihu kui hinge ülestõusmisest pärast surma. Hing on miski, mis moodustab inimeseks olemise tuuma, tema „mina“ või „isiksuse“, teeb inimesest tema enda. Inimese hingele kuulub Jumala loodud maailmas eriline koht. Hing kuulub Jumala loomingu erilisse valdkonda. Kui inimese hing kestaks ainult mõne aastatuhande või ka aastamiljoni, siis oleks tema väärtus ajutine. Aga selle tõttu, et talle on määratud igavene eksisteerimine, on ta väärtus ülimalt tähtis. Maailmas ei ole hinda, mida inimene võiks anda oma surematu hinge eest. Elu, hinge ei saa kusagilt osta, ei ole meistrit peale kõigeväelise Looja, Jumala, kes suudaks selle valmistada. Jah, kõnekeeles me muidugi räägime laste tegemisest, uue elu loomisest, tehnika on ju üldiselt teada, aga ... isegi tehnoloogilist protsessi järgides ei ole positiivne tulemus garanteeritud. Mitte kõik, kes lapsi soovivad, ei suuda neid saada. Elu, hing, on Jumala kingitus ja seetõttu on iga vaimselt terve inimese jaoks vähemasti tema enese elu hindamatu väärtusega. Inimesel võib pangas olla miljardeid, tal võib olla sõna otseses mõttes tonnide viisi vääriskive ja kulda, maiseid, kaduvaid varandusi, aga kui tal pole elu kadumatut aaret, siis ei saa ta kasutada ka kaduvaid aardeid.
Inimese elu, tema hinge väärtus seisneb tema võimes luua maailma juurde kadumatut, igikestvat – olla loojaks nagu Jumal. Inimene saab luua, õigemini taasluua, saab edasi anda, et elu püsiks, hoolimist ja armastust. Selline aare – võime luua midagi igavesti kestvat – pole iseenesestmõistav ka mitte vaimses maailmas, mida meie, inimesed, silmaga näha ei suuda ja mille ulatust me tegelikult taibata ei suuda. Sellist aaret, võimet luua igavesti kestvat, igatsevad enda valdusse Jumala-vastased jõud, kes suudavad luua vaid ajutist ja kaduvat. Nii püüavad nad kadedusest, vihast ja rumalusest juhtida inimesi igavestest aaretest eemale, teenima kaduvaid ja ajutisi väärtusi. See aga tähendab inimhingede eemale juhtimist Jumalast, eemale igavesest elust Jumala juures, igavesse hukatusse ja hävingusse Jumalast kaugel.
Omal jõul inimene seda Jumala kingitud aaret hoida ja õigesti kasutada ei suuda. Ta vajab selleks abi. Jumala abi, Tema Poja Jeesuse abi. Just selle hindamatu aarde hoidmisest Jeesus kõnelebki, kui Ta meie kirjakohas ütleb: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.“
Öeldes leeripäeval oma jah-sõna, oleme sõlminud lepingu Jumalaga, et hoida edaspidi üheskoos, ühel nõul ja jõul, meile kingitud kadumatut aaret: elu. Et meil jätkuks jõudu lepingut täita, oleme saanud kaasa Jumala õnnistuse. Sellel teel, ristiteel, teel, millele oleme asunud ja millel peame oma koormaid kandma, on meie kõrval Jumala poeg, Jeesus, kes ristimises on tõotanud: „Ma olen sinu kõrval iga päev kuni maailma ajastu otsani.“ Sellel teel on meie kõrval Jumal, kes kingib meie elu igal päeval meile kõik eluks vajaliku, kes oma sõna kaudu kingib meile tarkust ja juhatab meid, et me teelt ei eksiks.
Me oleme igavikuliste väärtuste järgi hinnates väga rikkad: meile kõigile on Jumala poolt kingitud kadumatu aare – elu. Aidaku Jumal meil seda aaret hoida ja kasutada, nõnda et see võiks kasvada ja kesta läbi igaviku.
