Nädala mõte

NÄDALA MÕTE

Õpetaja ARNE HIOB

25.–31. mail 2020

Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas (Ap 1:14).

Mida tähendab sõna „kirik“? Selle üks tuletusviise on ladinakeelsest sõnast circa. Rootsi keeles on kirik kyrka(n), vene keeles tserkov, saksa Kirche ja eesti kirik on juba natuke teisenenud. Ladina keeles tähendab circa midagi ümmargust, ümbritsevat või piiravat ja selle meessoost vorm on circus. Mis on tsirkus? See oli algselt ringikujuliselt piiratud ala, kus korraldati vaatemänge. Leidub veel tuletisi – näiteks sirkel on vahend ümmarguste alade mõõtmiseks, tsirkuleerima tähendab ringlemist. Kui me midagi täpselt ei tea, siis ütleme circa, 'ümmarguselt', 'umbkaudu'.

Seega seondub kirik mingi piiratud ala, tsooni või ruumiga. Inimesed, kes sinna kogunevad, on kogudus, ekklesia, mis tähendab 'kokku kutsutuid'. Tuntud teoloogiakorüfee KARL BARTH seob nende mõistete tähendused: „kirik“ tähendab „kindlaksmääratud ja piiratud ning ses mõttes esile tõstetud ruumi“, olles ka „teatavas ruumis toimuv kogunemine.“* Edasi mõeldes võib öelda, et kirik moodustab omaette vaimse ruumi, kus kogunevad Jumala sõna ja Püha Vaimu kaudu kutsutud inimesed. Koguduse pühakodasid on vaja, sest meie vähese suutlikkuse tõttu hajub muidu tasapisi üksikinimeste usk.

„Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas!“ Kes nemad? Jeesuse jüngrid, kes pärast Tema taevaminemist siirdusid Õlimäelt tagasi Jeruusalemma ning läksid „ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida“. Seda „ülemist tuba“ võib nimetada algkirikuks, sest inimesed, kes seal kogunesid, olid algkogudus. See oli tõenäoselt paik Siioni mäel, kus Jeesus oli pidanud oma jüngritega viimset õhtusöömaaega ja kus mõne aja pärast langes nelipühapäeval Püha Vaim. Kogunenud inimesi oli terve hulk – alates Peetrusest loendatakse kõiki jüngreid, lisaks veel naisi. Algkirikus toimunu on oluline ka meile, sest algkogudus on musternäidiseks kõigile järgnevatele aegadele.

Mis seal siis toimus?

Esiteks valitses nende seas eriolukord, nii nagu meil oli äsja eriolukord. Vana „kirikulugu“ oli möödas, Jeesusega enam koos ei kõnnitud, vaid Ta oli taevasse läinud. Uus aga ei olnud veel alanud, sest nelipüha ei olnud kätte jõudnud. Jeesus oli püha õhtusöömaaja juba rajanud, kuid sakramenti pühitseda ei tohtinud. Tuli oodata, mil Püha Vaim langeb ning saab alata ristimise ja leivamurdmisega. Selline seisak neile arvatavasti ei meeldinud, nii nagu meilegi ei olnud meele järele kirikute seiskamine eriolukorras. Küllap ei osanud algkogudus kujutleda, kuidas täpselt Vaim saab langema, nii nagu meiegi ei tea täpsemalt tulevikku. Kuid tuli ära kannatada ja õigelt teelt mitte ära vajuda.

Teiseks öeldakse, et nad olid „püsivalt ühel meelel“. Eriolukorras on üksmeele leidmine eriti vajalik ning see ka tekib seal, kus ollakse ühte usku. Mäletate, kuidas Eestis asuti Nõukogude Liidu langemise aegu valdavas üksmeeles iseseisvat riiki taotlema? Seepärast saimegi vabaks. Algkoguduses olid saanud üksmeelseks kaks seltskonda! Kui me arvame, et ainult 12 jüngrit koos Maarja Magdaleena ja teiste naistega moodustasid algkoguduse, siis me eksime. Algkoguduse moodustasid nad koos Jeesuse perekonnaga, „koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega“, kes „ülemisse tuppa“ olid kogunenud. Jeesuse ema ja vennad alguses ei taibanud Tema missiooni ning tulid Teda tagasi kutsuma „normaalse“ elu juurde. Jeesus vastas, et need, kes teevad Jumala tahtmist, on tema ema, vennad ja õed (Mk 3:31–35). Aga ega jüngridki taibanud, ehkki Jeesus neile korduvalt selgitas, kuidas Inimese Poeg peab kannatama, risti löödama ja üles tõusma.

Nüüd oli üksmeel saavutatud, nagu Jeesus palvetas viimsel õhtusöömaajal, „et kõik oleksid üks“ (Jh 17:21). Tema ema Maarja ja vennad, nende seas Jaakobus, kes jäi pärast Peetruse lahkumist algkoguduse vanemaks (Ap 12:17), olid jüngritega Jeruusalemmas üheskoos. Algkogudus jäi ka edaspidi vaimult ühtseks: „Nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.“ Jeesus oli apostleid õpetanud ja selles õpetuses on kogudus algusest peale ühtne olnud. Kui Püha Vaim oli juba langenud ning leivamurdmine ehk armulaud oli võimalik, siis viibisid jüngrid „päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega“ (Ap 2:42, 46). Ülemises toas aga kogunesid nad pigem palvevaikuses.

Kolmandaks öeldaksegi, et algkogudus oli püsivalt ühel meelel – nimelt „palvetamas“. Kui eriolukorras oli neile võimalik ainult miinimum, siis selliseks miinimumiks ongi palve. Palve peab olema ka meie erinevate olukordades esimene, millega alustame, ja viimane, mis säilib, siis kui midagi muud enam teha ei saa.

Kuidas palvetada, sellest on palju räägitud – siin toogem mõned viited, mida õpetas Valamo kloostri skeemaiguumen JOANN. Palvel on kolm astet: suuline palve, kus mõistus hulgub veel ringi; mõttepalve, kus mõistus keskendub palvesõnadele; mõtte-südamepalve, kus tähelepanu jõuab südamesse. „Püüa ennast tähele panna, sest tähelepanu on palve hing,“ õpetab Joann. „Ikkagi tea, et palve nõuab võitlust kuni surmatunnini. Ole rahul selle palvega, mis sul on,“ ütleb ta. „Palve ja Jumala meelespidamine on võrdväärsed: võib ringi käia või midagi teha ja mõelda Jumalast – see on samuti palve.“

Kuid iguumen toonitab: „Püüa mitte kedagi hukka mõista, ja et poleks kellegagi vaenujalal, muidu ei tule palve kasuks.“ Ta lisab: „Ära kedagi milleski hukka mõista, ärgu olgu sinus vaenu, kavalust, auahnust ja mis peamine – üleolekutunnet.“ Kõrk vaim on kuri vaim. „Palve katkeb vahel. Teisiti ei saakski see olla, Jumal üksi on muutumatu.“** Muutumatu on ka Tema soov, et me otsiksime palveühtsust.

Kokkuvõttes – algkoguduse eeskujul tuleb meilgi säilitada püha tsoon, püha ruum ehk kirik, kus palves üksmeelselt koguneda ja apostlite usku edasi õpetada. Meid ei jälitata nagu neid, kuid meid jälitavad „uued moed“, mis kirikusse üleolevalt suhtuvad ning püüavad aeg-ajalt moenarrusi sisse tuua. Kui aga alguses kasutatud sõnapruugi juurde tagasi tulla, siis ei tohi me kirikust lasta tsirkust teha. Kirik ei ole tsirkusetegemise koht. Mitte kirik ja riik ei ole meil lahus, vaid kirik ja tsirkus peavad olema lahus.

Kirik on püha palvepaik, kus tuleb lõpetada vaen ja olla üksmeelne Jumala radu otsides. Õnnistatud nelipühaeelset nädalat!

------

* Karl Barth, Credo. München 1935: lk 120.

** Skeemaiguumen Joann, Vaata oma südamesse. Vaimulikud kirjad. Tallinn 2015: lk 77, 89, 112.