Nädala mõte

„Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja. Ka mina ütlen teile: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ ( Lk 11:5–10).

 Eilne pühapäev kandis nimetust Rogate – 'palvetage'.

Meie kirjakoht kõneleb samuti palvetamisest. See kõneleb millestki, mida on palvetamisel väga vaja, millestki, mis on meie palvete täitumise üheks eelduseks – visadusest ja püsivusest palvetamisel. Jah, soovide nimekirja lihtsast ettevuristamisest ei piisa – see pole palve. Tänapäeva inimene on harjunud, et suhted inimeste vahel on kliendi ja teenindaja suhted. Hea klienditeenindaja peab kliendi soove lugema mitte vaid tellimusnimekirjast, vaid aimama neid lausa tema silmist ja ruttama neid kiiresti täitma, muidu ta kaotab kliendi ja tema äri hävib. Ta on kliendist eluliselt huvitatud. Kuid Jumal ei ole klienditeenindaja. Maailm ei ole Tema äri, meie rahulolemisest või rahulolematusest ei sõltu Tema jaoks midagi, Tema ei ole kohustatud, ei pea midagi. Meie peame, peame visalt paluma, kui Temalt midagi soovime.

Jeesuse poolt räägitud võrdumi mõistmise taustaks on väike küla, kus pole kauplusi, nõnda et majapidamises tarvis minev leib tuleb küpsetada igal hommikul igas majapidamises ise. Küpsetatakse tavaliselt vaid üheks päevaks ja see tähendab, et õhtuks on leib otsas. Kuid ootamatult, öösel, saabub ühte perre külaline. Külalislahkus on eriti idamaades püha kohus ja sõpra tuleb toita. Kuid leib on otsas. Ja nii lähebki majaperemees teise sõbra juurde kolme leiba paluma. Teine sõber on aga juba majaukse sulgenud ja magama läinud. Ilmselt oli tegemist vaese mehega, kelle majas oli üksainus ruum. Kogu perekond magas sel juhul ruumi ühte serva püstitatid lavatsil. Loomad aga asusid ilmselt sama ruumi põrandal. Sellises olukorras ei olnud sõbral tõepoolest võimalik üles tõusta, häirimata kogu perekonda. Pimedas onnis koperdad paratamatult kitsede ja lammaste otsa, kes ärkavad, hakkavad liikuma ja häälitsema ja äratavad kõik magajad. Probleem polnud niisiis leiva andmises, vaid selles, et üles tõustes tuli äratada ja tülitada teisi. Mugavam oleks olnud jääda asemele. Kuid naaber ei jäta pealekäimist – ta ei lähe ära ega jäta koputamist ega pealekäimist, ei lase sõbral ega tema perel magada, enne kui on oma leivad kätte saanud. Jeesuse loo mõte on selge: meilgi peab midagi paludes, ka Jumala käest paludes, palvetades, jätkuma visadust ja kannatlikkust. Kui me palvele kohe vastust ei saa, tuleb peale käia. Jeesus kasutab oma loos väljendit „järelejätmatu pealekäimine“, mida saab tegelikult tõlkida ka kui „häbitut pealekäimist“. Jeesus käsib paluda, otsida ja koputada ning tõotab, et paluja saab, otsija leiab ja koputajale avatakse.

Muide, ristimispalves kasutatakse sedasama kirjakohta. Niisiis: ristimisel, kui me toome kas lapse või ka täiskasvanu Jumala ette ja palume, et ta Jumala rahva hulka vastu võetaks, ja loeme seejuures ühe kirjakohana Jeesuse tõotust: „Paluge ja teile antakse, otsige ja te leiate, koputage ja teile avatakse,“ siis viitame tänase jutluse aluseks kuuldud loole, mida rääkis Jumala Poeg ise, ja sellele viidates teeme Jumalale üheselt selgeks, et me ei kavatsegi teda rahule jätta, enne kui oleme saanud, mida tahame – see, kelle eest me palume, on võetud tema rahva liikmete hulka. Tõesti – hea palvetaja peab olema oma palves isegi veidi nahaalne ja pealetükkiv.

Jumal on hea ja armuline ja on valmis andma inimestele väga palju, tohutult rohkemgi, kui nad üldse temalt paluda oskavad. Kui aga meie ei soovi palutut küllalt, et olla palves järjekindlad, siis näitab see, et me ei taha tegelikult palutut kogu hingest, et me tegelikult ei vajagi selles küsimuses Jumala abi. Leige palve tähendab sisuliselt: ma saaksin ju ise ka hakkama, saaksin tegelikult ka ilma selle soovituta hakkama, aga kui juba kord keegi on, kes võiks selle soovi täita, keegi, kes võiks mind vabastada pingutusest, kes on valmis minu asemel töö ära tegema, siis noh, las ta teeb ... Leigele, mokaotsast esitatud palvele Jumal seetõttu tavaliselt ei vastagi. Kui meie ise oma palvet tõsiselt ei võta, miks peaks siis Jumal seda tegema? Ehk just osalt meie leigete ja formaalsete palvete tõttu ei ole me sageli saanud seda, mida oleme palunud?

Millised on meie palved? Kas teeme neid seepärast, et nii on kombeks, sellepärast, et ristiinimesel kästakse palvetada? Või loodame nii osa oma koormatest Jumala õlule panna ja ise lihtsamalt läbi saada? Või usume sellesse, et Jumal tõesti kuulab meie palveid, tuleb tõesti meile appi kui me hätta satume ja abi vajame ning annab meile seda, mida me palume ja mida meile tegelikult ka vaja on – kui vaid me palves püsivad oleme ja käega ei löö?

PALVE: Issand, aita meil uskuda Sinu armu ja halastusse. Kingi meile palvetamisel visadust ja kannatlikkust. Ära lase meil loobuda enne, kui oleme saanud selle, mida Sinult palume – Sinu õnnistuse.