Nädala mõte

 

 

Alanud nädala motoks meie kirikus ja ka paljudes teistes maailma kirikutes on psalm 98:1: „Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid!“

Laulik arvab, et nii on õige. Peaksime laulma uut laulu Issandale. Oleme ehk laulnud armsamale ja isamaale. Mõnedel laulupidudel on lauldud ka hirmsatele elavatele ja surnud juhtidele. Kui jääme kuulatama nende laulude sõnu, mis kõlavad raadiost ja lavadelt, televiisorist, arvutitest ja nutiseadmetest, siis kohati on tunne, et on hea, et paljud neist on võõrkeelsed või sellises taustamüras lauldud, et nende sõnadest pole võimalik aru saada. Ja kui aeg-ajalt saad, siis on kohati kahtlus, kas need on kaine peaga kirjutatud. Aeg-ajalt on lihtsalt häbi.

Aga laulda Issandale! Miks? Sest Tema on teinud imetegusid. Kogu Tema tegutsemine, Tema looming, Tema ohvri lõpmatu suurus, Tema kannatlikkus ja armastus on üks ääretu ime! Kui silmad on avatud, kui märkame seda, mis meie ümber, kui mõtleme, kuidas Ta meid on kandnud ja välja kannatanud, siis seegi on suur ime.

Millised on meie laulud? Mida oleme Talle laulnud? Kas nendes on olnud tänu Tema imetegude eest või undamist, hädaldamist, veidi virisemist takkapihta? Kas leiame ikka põhjust kurtmiseks, kaeblemiseks, palumiseks või suudame Talle kogu südamest laulda uut, ilusat ja lahket tänulikkuse laulu?

Arvan, et seda laulu, mida Tema mind saatis siia ilma laulma, pole ma veel laulnud. Aeg-ajalt olen alustanud, kuid ei tea, miks ma pole suutnud laulda nii, et see laul oleks tõusnud taevasse. Süütunded, ahnus, rumalus. Põhjusi on palju. Aga nüüd aitab! Aitab lauludest, mis pole armastusest kerged, rõõmust tiivulised, tänulikkusest täiuslikud! Uputan oma muremõtted Tema armastuse lõputusse merre, palun andestust Temalt oma hädiste laulude eest ja tõstan silmad oma tolmustelt kinganinadelt Tema lõputusse taevasse ja laulan Temale, kõigeimelisemale, Tema imetegude eest uue laulu. Tema võtab mu koormad, teeb tühjaks mu süüga koormatud hinge ja tänulaul Talle tõuseb mu hingest ja jõuab Tema trooni ette. Mulle tundub, et ma nägin, kuidas Ta naeratas. Kaua oli Ta oodanud mu tänulaulu – laulu, mis tuleb mu südamest – Tema loodud südamest. Talle meeldivad südamest tulevad tänulaulud. Seda ma usun.

Kas oleme märganud, kui kaunis on see kevad, kui palju on päikeselisi päevi, kui ilusad on puud, põõsad ja lilled? Ja kui hea see, et saame taas tulla oma pühakodadesse laulma tänulaule, paluma palveid. Kui hea on kokku saada nendega, keda kaua ei ole näinud. Meil on nii palju põhjust tänuks! Kas tunneme, kuidas meie suunurgad harjuvad taas ülespoole tõusma, kuidas südamed lähevad kergemaks ja soojemaks ja nendest südametest ja suudest tõuseb taevastesse tänulaul?

Bengali luuletaja Rabindranath Tagore on Uku Masingu tõlkes kirjutanud:

Kui Sina käsid mind laulda, tundub, nagu lõhkeks mu süda uhkusest,

ja ma vaatan Su palge poole ja pisarad tulevad mu silma.

Kõik, mis karm ja räme mu elus, sulab ühte sulnisse kooskõlla

ja mu jumaldus laotab tiibu nagu lõbus lind lennul üle mere.

Ma tean, mu laulmine on Sulle meeltmööda.

Ma tean, et ainult lauljana saan tulla Su palge ette.

Puudutan oma laulu kaugele langeva tiivaotsaga Su jalgu,

milleni küündida mina iial ei võiks taotleda.

Joobunud laulmise rõõmust, unustan enda

ja nimetan sõbraks Sind, kes oled mu isand.

*

(Fotol: Õp Jaan Tammsalu koos muusikutega Jaani kirikus eriolukorra eelõhtul.)