Nädala mõte

Piibli Iiob ütles kord väga võimsa tõdemuse: „See, mida ma kartsin, see tabas mind“ (Ii 3:25).

Mida ma praegu kardan? Mida ma oma hirmuga toidan? Kas viirust või südameriket või mõnd muud füüsilise või vaimse tervise häda? Kas hirmuga oht nakatuda väheneb või suureneb? Ma usun, et nende asjade vahel võib olla väga suur seos, nii et meiegi võime ühel hetkel ütelda: „See, mida ma kartsin, see tabas mind.“ Või võime öelda ka vastupidi: „Ma ei ole seda kartnud, mu elu on Jumala kätes ja kui see peaks mind tabama, viib Jumal mu sellest läbi. Ta ei jäta mind ka siis, kui pean minema läbi pimeda oru.“

Juuksekarvagi ei lange maha teie peast, isegi varblased on loetud (Lk 12:7). Jumal hoolib lindudest, rohust väljal, lilledest. Miks ei peaks see Kõigeväeline Jumal hoolima meist? Miks Ta ei peaks meie pärast muretsema? Mida me kardame, kui me käime oma teed koos Jumalaga? Tasub ainult ühte karta – see on Kõigeväeline Jumal ja see, et meie oleme oma suhte Temaga kaotanud või väga nõrgaks muutnud. Ma ei soovita hirmu tunda ega keskenduda ainult endale ja oma lähedastele – „Mis küll saab?!“ – ning ennast muudkui üles kruttida. Sellesse pinnasesse langev viirus ja muud hädad arenevad väga ruttu edasi.

Ma soovitan mõelda paremaid, Jumalat usaldavaid mõtteid, helgeid ja häid. Ma soovitan kõnelda, helistada inimestele ja ütelda nendele midagi head, toetada ja kinnitada neid. Ka siis, kui nemad hädaldavad, kiruvad ja hirmu tunnevad, ütelda nendelesamadele inimestele, kes on nii väga eneses ja oma hirmudes kinni, midagi head, meenutada midagi vahvat sellest, mis on kord olnud ja mida me oleme nendega seoses tundnud. Meenutada, kõnelda head, teha tänupalveid ja võtta nendesse palvetesse kõik oma armsad, ka hirmul olevad armsad – osad lihtsalt ei suuda teistmoodi ja meil ei ole mõtet neile kogu aeg korrata, et „Mõtle positiivselt ja vaata mind!“, nii nagu Kiir Tootsile ütles. Olen sageli öelnud, kirjutanud, et paljud eestlased ütlevad teistele inimestele head vaid nende matuste peielauas. Praegu on aeg, kus üks valitsuse minister ei soovita ka peielaudasid korraldada. Seega ei saaks nüüd isegi peielauas head ütelda. On mõistlik heade asjade, ilusate tänu- ja tunnustavate sõnadega mitte oodata. On aeg lõpetada 24 korda päevas hirmu tegevate, halvavate uudiste vaatamine ja suhelda oma ligimeste ja Jumalaga.

Armsad, inimesed on erinevad, närvisüsteemid on erinevad ja kui meile on antud tugevam närvisüsteem ja meil on rohkem lootust, siis jagagem seda lootust ka nendega, kes on meie ümber. Ütelgem head ja ilusat ning palvetagem tänupalveid.

ELLEN NIIT on kord kirjutanud:

Elu möödub nii ruttavana:

kes on laps, on ju suur õige pea,

kes on suur, õige varsti on vana

ja küllap see nii on hea.

Kuid et aastad kaovad nii ruttu,

on üks mõte mind vaevanud vahel:

rohkem peaksime ajama juttu

enne pimedat veel omavahel.

 

(Foto: Sven Arbet)