Nädala mõte

„Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse“ (Jh 12:37).

Need sõnad on otsekui resümee Jeesuse tegevuse kohta. Tema Jeruusalemma minek, mida meenutame kannatusajal, lõpeb silmanähtava läbikukkumisega. Temasse ei usutud. Oli küll neid, kes uskusid, kuid valdav osa mitte.

Ometi oli Jeesusel tohutu imetegija kuulsus. Mitte ühtegi teist isikut ei ole antiikmaailmas, kellega oleksid seotud nii rohked ja võimsad imepärimused. Mitte keegi ei ole rajanud nii mõjukat ja arvukat kogukonda kui Jeesus ja Tema evangeelium. Need faktid on sama reaalsed kui see, et Temasse ei usuta.

Miks ei usuta? Johannes põhjendab seda, tsiteerides prohvet Jesajat: Jumal on „pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks“.

Esiteks takistavad uskumist „pimestatud silmad“, mis ei ole võimelised nägema. Jumal teeb meile seda, mida me ise soovime olla – nende silmad, kes näha ei taha, Ta pimestab, ja nende silmad, kes on valmis nägema, Ta avab. Miks ütleb Jeesus alalõpmata, et „sulle sünnib su usu järgi“? Sest Jumal suhtlebki inimesega just sellisel moel, millised me ise kavatseme olla. Ja osa inimesi nimelt ei tahagi uskuda.

Selline inimtüüp olid tollal saduserid, kes andsid tooni võimuringkondades: nemad ei uskunud üldse vaimumaailma, vaid järgisid ainult Seadust. Need on inimesed, kes ei näe ega usu, ja kõik! Nagu praegused materialistid. Religioossed teemad ei ärata neis mingit vastukaja, nad teavad juba ette, et see kõik on jama – ja nad ei märkagi, kuidas nad oma piiratud maailmataju on seadnud kõiksuse mõõdupuuks.

Teiseks takistab inimesel uskumast „kõva süda“, mis tõrjub tagasi selle, mida näeme. Seda heitis Jeesus ette variseridele, kes olid küll võimelised nägema, kuidas Ta kurje vaime välja ajas, kuid keeldusid tunnustamast. „Ta ajab kurjade vaimude ülema abil kurje vaime välja,“ kõlas nende vastuargument – hoolimata sellest, et nõnda ei saaks ju kurjade vaimude maailm püsida, nagu selgitas Jeesus.

Variseride hoiak ja nimetus on laienenud kõikidele omataolistele ka kirikus. Jeesus ei heitnud neile ette liigset käsutäitmist või religioossust, vaid seda, et nad olid kõva südamega Jumala ja ligimese suhtes. Südamekõvadusest inimeste suhtes on palju räägitud – see on hoiak, mis ei võta kaasinimest päriselt inimesena. Vähem kõneldakse südamekõvadusest Jumala vastu, mis on hoiakult analoogne – see ei võta Jumalat tõeliselt Jumalana. Jumal on kogu aeg sekkunud meie ellu, tehes tunnustähti. Jeesus ajab Püha Vaimu läbi endiselt kurje vaime välja, ehkki vaimutegevus on enamasti nähtamatu.

Kolmandat põhjust, mis segab uskumast, mainitakse allpool: „Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele“ (Jh 12:42j). Tunnustusvajadus on kõigil, samuti kartus saada „heast seltskonnast“ välja visatud – selle regulaatoriks võib olla ka näiteks meile kõigile tuntud „mood“.

Ma mäletan, kuidas mu isa vahel irooniliselt pahandas: „Mood!“ Kas moenarrusi saab millalgi mõistlikuks pidada? Kuid mõelgem moe üle laiemalt. Millal on Jeesus moes? Millal on moes olla kristlane? Millal on moekas järgida häid kombeid, mis on kasvanud usust Jumalasse? Ikka on „moes“ olla „vaba“, kergemeelne, snooblik, ehkki kõik „uus“ on enamasti hästiunustatud vana. Kui midagi tõeliselt uut on siin maailmas, siis on see evangeelium Jeesusest Kristusest, Tema ristisurmast ja ülestõusmisest.

Kuid Jeesus kukkus läbi. Temasse ei usutud. Edaspidi lõi kristlus küll pikaks ajaks läbi, kuid talle on üritatud ka uuesti hauda kaevata. Siiski on neid, kelle meelest kristlus alles algab ja kõik vastuolud on „üksnes lastehaigus; hambad on alles tulekul“, nagu kirjutab CLIVE STAPLES LEWIS. Kuid ta lisab: „Maailm arvab kahtlemata vastupidist. Ta arvab, et me oleme vanadusse suremas. Aga seda on ta varemgi arvanud. Ikka ja jälle on mõeldud, et kristlus sureb välja, sureb välja tagakiusamiste ja seesmise laostumise, muhameedluse leviku, teaduse arengu ning suurte antikristlike revolutsioonide tagajärjel. Aga alati on maailm pidanud pettuma. Esimene pettumus sai talle osaks seoses ristilöömisega. Inimene ärkas uuesti ellu.“ See elluärkamine toimub ikka ja uuesti ajaloos. „Nemad püüavad tema tööd hävitada, aga iga kord, kui nad on tampinud kõvaks mulla tema haual, kuulevad nad äkki, et ta elab ja on üles ärganud mõnes teises kohas. Pole ime, et nad teda vihkavad.“*

Lõpetagem rahusõnumiga! Kristlus toob rahu Jumalaga. Seetõttu ongi teda saatnud pigem läbikukkumiste läbikukkumine ja pidev uuenemine. Lewis kirjutas teise maailmasõja aegu. Pärast seda on kristlus jõudsalt levinud Aafrikas, tänapäeval Hiinas ja kuuldavasti ka Tiibetis. Hiinast algas ka see kole koroonaviiruse pandeemia, mis meid praegu kummitab. Aidaku Jumal meil sellega toime tulla, paraneda haigetel ja takistagu haigestumist! Sellel haigusel on aga kindel ja vääramatu sõnum: see peab tugevdama meie usku Jumalasse ning Jeesusesse Kristusesse, ristilöödusse ja ülestõusnusse.

Olgu meil nägijad silmad, pehme süda ja ärgem kartkem inimeste arvamust! Võib-olla oleme alguses arad – nagu Nikodeemos, üks juutide ülemaid, kes julges Jeesust külastada ainult öösel (Jh 3:1jj). Hiljem ta uskus Temasse (Jh 7:50) ja aitas Teda matta (Jh 19:39) ning küllap kuulus ta ka nende kolme tuhande hulka, kes ristiti esimesel nelipühal Jeruusalemmas. Jeesuse sõnad „Kes mind tunnistab inimeste ees, seda tunnistan ka mina oma Isa ees“ kehtivad kõigi nende kohta, kes on hakanud uskuma.

Jumal on väga armuline neile, kes meelt parandavad. Ta ravib meie tõved ning unustab kõik meie konarused ja vead.

Õnnistatud nädalat kõigile!

-----

* Clive Staples Lewis, „Lihtsalt kristlus“. Tallinn 1991: Logos, lk 117j.

 

(Foto: Tarmo Tilsen)