Nädala mõte

Js 40:28: „Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; Tema ei väsi ega tüdi, Tema mõistus on uurimatu.“

Mt 25: 40: „Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“

Mt 5:48 Jeesus: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“

KIRI JUMALALE

Vabanda palun, kas Sa oled veel seal, kas Sa kuuled veel palveid või oled läinud kaugele ja kaotanud lootuse meisse?

Tegelikult oleks see suurim ime, kui Sa ikka veel suudaksid, ikka veel loodaksid, ikka veel oleksid olemas – meie jaoks. Meie, inimeste jaoks, kes oleme nii visad mõistma, nii visad muutuma – kes me nii kangekaelselt end õigustame ja teisi hukka mõistame – teisi ja teiste hulgas ka Sind, kes elad, kannatad, kurvastad ja ootad igas inimeses, et äkki meie saame targemaks ja võtame vastu selle armastuse, mida Sina meisse valada tahad. Seda on Sinus nii lõpmata palju – niisama palju kui andestust, halastust.

Vabanda palun, kas Sa suudad veel kuulata meie palveid, nähes, kuidas meie nii sageli sulgeme oma kõrvad ja teeme oma südame kõvaks, kui taipame, et keegi vajab meie abi?

Kas Sa ikka veel jaksad tähele panna seda, kuidas meil siin Sinu loodud maailmas läheb, kui Sa näed, kuidas meie nii sageli sulgeme silmad, et mitte näha oma ligimeste silmades kurbust, meeleheidet?

Äkki ma taipan, et kõik need küsimused on mõttetud, sest Sina oled tõotanud olla omade juures iga päev kuni maailma ajastu otsani. Sina oled lubanud, et ei jäta oma lapsi orbudeks – et oled seesama eile, täna ja igavesti.

Andesta meile, kui meiegi püüame olla need, kes ei muutu. Sina ootad, et meie muutuksime, sest oleme veel väga kaugel täiuslikkusest. Sina ei peagi muutuma, sest Sa oled täiuslik, kuid meie teame, et meie aeg siin pole lõpmata pikk. Me teame, et see saab varsti otsa ja siis pole meil võimalik muutuda ega midagi muuta. Seepärast me palume Sind – aita meil seda mõista – anna tarkust taibata, et on asju, mida ei tohi lükata homsesse, sest mida me teame oma homsest ... Ava meie silmad nägema, meie kõrvad kuulma Sind oma ligimestes.

Sina, kes oled armastus, ootad, et meiegi Sinu sarnasteks muutuksime, et me vähemalt püüaksime hoolida, armastada neid, keda Sina oled saatnud ja saadad meie teele – andestada ja halastada neile, kes seda meilt ootavad.

Peagi lõpeb meie aeg siin ja siis ei küsita meilt, kui palju me oleme jõudnud siin midagi teha, vaid küsitakse seda, kui palju on olnud meie tegudes ja sõnades armastust.

Aga usk?

Issand, kas usk siis ei loe?

Mulle tundub, et Sa räägid nüüd mulle kurvalt sellest, kui palju on usu nimel tehtud. Tundub, et Su hääles on ahastus, kui Sa seda meenutad. Sa ütled, et paljud ei ole mõistnud seda, milleks Sa kord saatsid siia oma ainusündinud Poja – Tema, kes oma sõnade ja tegudega ja isegi tegematajätmise ja vaikimisega ütles meile, kes Sa oled. Et Jumal on armastus.

Kummaline, et Sa ikka veel meid kuuled, et Sa ei ole loobunud lootmast, et meie ehk kunagi saame aru ja püüame saada Sinu sarnaseks.

Andesta meile, Issand. Kingi meile veel aega ja tarkust see aeg siin täita armastusega. Jah, sest nüüd jääb usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on armastus.

(Foto: Sven Tupits)