Nädala mõte

„Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes jäi lapseootele ja tõi Kaini ilmale ning ütles: „Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud.“ Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees. Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast, ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale, aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha. Ja Issand küsis Kainilt: „Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!“ Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: „Lähme väljale!“ Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema. Aga Issand küsis Kainilt: „Kus on su vend Aabel?“ Ja tema vastas: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?“ Ja tema ütles: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!“ (1Ms 4,1–10).

Lugu Kainist ja Aabelist, lugu esimesest mõrvast, kuulub ilmselt kõige paremini tuntud piiblilugude hulka. Venna tapmine on ju tõesti kohutav tegu. Mõelgem aga, kuidas Kain sellise teoni jõudis. Pühakirjast loeme, et nii Kain kui ka Aabel viisid Jumalale ohvri – mõlemad andsid oma Jumalale parima, mis neil anda oli, aga Jumal vaatas ainult Aabeli ja tema ohvri poole, Kaini ja tema ohvri poole Ta aga ei vaadanud. Võiks ju mõelda, et mõtleks kus asi, Jumal ei vaadanud Kaini ega tema andide poole, no ja siis. Täismees ja läheb närvi sellest, et talle õlale ei patsutata. Kui meie suhtumine aga on selline, siis tuleks meil ilmselt omaenda suhe Jumalaga õige põhjalikult üle vaadata ja küsida endalt, kas Jumal meile üldse enam midagi tähendab. Kas Tema arvamus minust mulle midagi tähendab?

Mõelgem ennast Kaini asemele. Mida meie oleksime sellises olukorras tundnud? Jah, muidugi – Jumal ei öelnud Kainile midagi halvustavat, ei tema enda ega tema toodud ohvri kohta. Ei, Jumal tegi midagi inimese jaoks hoopis hullemat: ta ignoreeris Kaini, isegi ei vaadanud tema ega selle poole, mida ta oli Jumalale toonud. Vabariigi aastapäeva jutluses kõneles meie peapiiskop nähtamatutest inimestest meie keskel. Kas sai Kain esimeseks nähtamatuks inimeseks ajaloos? Vaikiv Jumal, sinust mööda vaatav Jumal – kas saab uskliku inimese jaoks olla midagi kohutavamat? Mis saab olla kohutavam kui tundmine, et su looja, Jumal, sind ignoreerib, sinu poole ei vaata, sinu poolt pakutud parima poole ei vaata, uskumine, et oled Tema jaoks lihtsalt tühi koht? Juba see, kui inimesed ignoreerivad, mööda vaatavad, vaikivad ega vaatagi sinu poolt siiralt pakutava poole – parima poole, mida sa pakkuda suudad ja tahad –, on valus ja solvav. Kui nii toimib aga Jumal, on valu palju kordi suurem. Inimesele on vaja tunda, et temast hoolitakse, et teda märgatakse, hinnatakse. Isegi kui temaga pragatakse, talle etteheiteid tehakse, on see tema jaoks talutavam kui see, et teda koheldakse tühja kohana. Inimesele ei piisa ainult toidust ja peavarjust. Sellest ei piisa isegi inimese kodustatud loomale. Isegi loom vajab enamat. Vajab suhtlust, tundmist, et teda märgatakse, temast hoolitakse.

Ignoreerimine, möödavaatamine, on julm. Jah, Jumal käitus Kainiga julmalt. Aga miks? Miks Jumal tegi vahet vendade vahel? Kas kingituste väärtus on tähtis Jumalalegi? Või eelistas ta Aabelit, sest see oli noorem ja nõrgem – ja Jumalal on nõrkus noorte vastu, nõnda nagu inimestelgi? Ohverdamine oli olnud Kaini idee, Aabel matkis teda. Veel polnud Kain teinud midagi, mis võinuks Jumala pahameele välja kutsuda. Mida pidi Kain peale hakkama ohvriga, mida Jumal ega keegi muu ei tahtnud? Maha suruma pettumuse, kurvastuse? Aga edasi? Kuidas elada edasi? Ja tekib olukord, kus Kain tunneb end alaväärsena oma venna kõrval. Ta ei tea, mida peale hakata eluga, mis näib mõttetu, kuna Jumal sellest ei hooli, ei hooli tema elu viljadest.

Aga Jumal, nähes Kaini segadust ja meeleheidet, ütleb vaid: „Mispärast sa vihastusid?“ Justkui Ta ei teaks! Ja soovitab patu eest hoiduda. Aga milleks, kui tulevikuperspektiivi ei ole? Väljapääsu nägemata tapab Kain oma venna. Vastuseks Jumala küsimusele „Kus on sinu vend Aabel?“ nähvab ta vihaga: „Ei mina tea, kas olen mina oma venna hoidja?“ Aga kus oli tema armastus? Armastus oma kaasinimese, oma venna vastu? Armastus, mis välistab teisele kurja tegemise? Aga kus oli Aabeli armastus oma venna vastu? Ei öelnud Aabelgi oma vennale, nähes tema kurvastust ja meeleheidet: „Pole viga vennas. Seekord läks nii. Ma usun sinusse, järgmine kord läheb paremini.“ Aga kust pidanuksid Kain ja Aabel üldse armastust tundma õppima? Ei olnud ju armastust ega ühtekuuluvustunnet olnud nende vanemate Aadama ja Eeva vahel, keda Jumal oli koos elama pannud, sidudes neid vaid seksuaalse himu sidemega. Kaini ja Aabeli lugu, samuti nagu nende vanemate Aadama Ja Eeva lugu, kuuluvad Piibli alguslugude, inimkonna alguslugude hulka. Veel ei olnud armastust. Tõelist armastust pidi inimkond alles hakkama tundma õppima.

Kain ei vihastanud ju tegelikult oma venna peale, vaid Jumala peale, kelle käitumist ta pidas ebaõiglaseks. Kain tappis oma venna kadedusest tema vastu ja viha tõttu Jumala vastu. Aabeli tapmine oli mõeldud kättemaksuks Jumalale tema suhtumise pärast. Aabelist sai sihtmärk Jumala asemel, keda Kain poleks karistada saanud.

Selle looga näitas Jumal selgelt, näitab ka meile tänapäeval, et kaks inimest, isegi lihased vennad, pole eales võrdsed, nende kohustused ja privileegid pole samad.

See, mis sündis Kainiga, võib juhtuda meist igaühega, sest igaühes meis peitub Kaini alge ja juba loomisega tekitatud ebavõrdsus inimeste, neile Jumala poolt kingitud andide ja võimaluste vahel, on jäänud. Küllap on nii mõnelgi meist tulnud läbi minna aegadest, mil tundub, et Jumal ei märka, ei hooli enam. Pühakirja lugemine, jumalateenistustel käimine, isegi armulauast osasaamine, ei anna enam jõudu, ei too enam lohutust, rahu ega rõõmu. Lihtsalt ei tunne sealgi enam Jumala ligiolekut. Palvetamine tundub tühi ja mõttetu, sest palvetele on vastuseks vaid vaikus. Ja nii võib kesta pikemat aegu. Nähes enda kõrval neid, kes tunduvad olema Jumala lemmikud, tekib trots ja viha, eriti kui ei saa aru, mida oled valesti teinud, miks on Jumal su kõrvale jätnud. Ja see viha, mida ei saa valada Jumala peale, valatakse nende peale, kes on kõrval, kellel näiliselt läheb hästi – püütakse nendele valu tekitamisega tekitada valu Jumalale. Füüsilise tapmiseni enamasti ei jõuta. Mitte niivõrd hirmust Jumala ja tema karistuse ees kui hirmust maiste võimude ja karistuse ees. Me valime oma ligimese tapmiseks, tema hävitamiseks hoopis salakavalamad meetodid, pikaajalised ja piinavad: laimamise, solvamise, mõnitamise, narrimise, ignoreerimise. Teeme täpselt seda, mida kiusaja soovibki: keskendume Jumala ja usu asemel teistele inimestele ja kättemaksule ning lõpptulemusena eemaldume oma Jumalast tõeliselt.

Me ei tea ega saa ilmselt kunagi teada, mille alusel Jumal oma valikuid teeb. Inimestena on meil kõigil oma lemmikud, me peame enesestmõistetavaks, et meil on õigus valida, valida ka inimeste vahel, keda laseme endale lähemale, keda hoiame distantsil. Miks tahame keelata seda vabadust siis Jumalale? Me ei tea, miks Jumal mõnikord vaikib, miks Ta laseb meil minna läbi aegadest, mil tundub, et oleme Tema poolt maha jäetud.

Eile, paastuaja esimesel pühapäeval kõnelesime kiusatustest.

Pühakirjast teame, et meie Issand Jeesus viidi kiusamiseks kõrbesse, üksindusse. Küllap ongi see näiline üksijätmine, mida vahel kogeme, üks tähtsamatest ja raskematest kiusatustest, millest ristiinimene peab läbi käima, katseaeg, millega Jumal mõõdab meie usku ja ustavust. Usku sellesse, et Jumal, meie Looja, on ustav ega jäta meid mingil juhul maha, kui me vaid ise teda ei hülga. Usku sellesse, et ka siis, kui me Tema ligiolekut ei tunneta, on Ta nähtamatuna ikka meie lähedal ja valvab meie üle. Usku sellesse, et Tema märkab ja hoolib ka siis, kui meie seda ei märka.

Kainiga võrreldes on meil meie võitlustes kiusajaga suur eelis. Jumal on andnud meile vägeva tõendi oma märkamisest, hoolimisest ja armastusest – kõigi vastu, iga inimese vastu. Johannese evangeelium ütleb: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et ta päriks igavese elu.“ Suuremat tõendit armastusest kui oma poja selle armastuse nimel ohverdamine ei saa keegi anda. Me võime kindlad olla selles armastuses, armastuses, mis kingib pattude andeksandmise ja igavese elu – kui me vaid ise suudame meie armastavale Jumalale, ustavaks jääda.

PALVE: „Sinu poole, Issand, ma hüüan, mu kalju! Ära pöördu vaikides minust eemale, et ma su vaitolemise tõttu ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda!“ (Ps 28:1).

Issand, halasta! Aita uskuda, et Sina meid märkad. Aita uskuda Sinusse ja Sinu hoolimisse ja armastusse ka siis, kui me mõnikord Sinu ligiolekut tunda ei suuda. Aita meil jääda ustavaks. Aamen.