„Me tahame Jeesust näha“ (Jh 12:21).
Kannatusaja teemaks on „Jumala armastuse ohvritee“. „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast,“ kinnitas Jeesus oma jüngritele (Lk 18:31). Mida Jeesus Jeruusalemmas tegi, sellest jutustavad kolm esimest evangeeliumi: Ta lükkas ümber rahavahetajate lauad, õpetas templis ja kuulutas suures kõnes Õlimäe nõlval ette tulevasi sündmusi.
Teisiti talitab neljas evangeelium: Johannes loobub kordamast, millest Matteus, Markus ja Luukas olid juba kõnelnud, ning jutustab loo Jeesuse kohtumisest kreeklastega. Ainult kaks korda mainitakse evangeeliumides kreeklasi. Kui Jeesus ütles, et Ta läheb ära ja Teda ei leita enam, kostsid juudid isekeskis: „Ega Ta ometi lähe nende juurde, kes elavad kreeklaste seas, ja hakka õpetama kreeklasi?“ (Jh 7:35).
Teisel korral otsivad kreeklased ise Jeesust. „Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased. Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha!““ Ilmselt olid nad juutluse omaks võtnud kreeklased, kes saabusid Jeruusalemma, suhtlesid kreekapärase nimega jüngri Filippusega ja palusid ka Jeesusega kohtumist.
Selgub aga, et evangeeliumi üleminek paganate maailma ei ole alati nii idülliline, kui paistab kolmekuningapäeva hommikumaa tarkade loost, kes kummardasid esimeste mittejuutidena Jeesuse hälli ette. Kreeklased võisid oma mõjuvõimsa hellenistliku kultuuriga ka vastupidist mõju avaldada ja enda poole kiskuda.
STANLEY JONES näitab oma raamatus „Kristus ja inimkonna kannatus“, et kreeklaste soovis Jeesusega kontakteeruda peitus ühtlasi kiusatus. „See hetk on oma tähtsuse poolest võrreldav kiusatustega kõrbes. See on mitmes suhtes isegi teravam ja raskem kui esimene, sest too oli tegevuse algul, kuid teine on tegevuse keskel. Tegevuse keskel on kiusatus teha kompromisse, jätta kõrvale teravad nõudmised ja minna kergemat teed.“
Mis sundis Jeesust kohe pärast kreeklaste kohtumissoovi kuulmist ütlema: „Nüüd on mu hing ehmunud /.../ Isa, päästa mind sellest tunnist. /---/ Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi?“ Isegi vihjeid kiusajale leidub piiblitekstis. Kui seejärel taevast kostis mürin, kostis Jeesus: „See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast. Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst“ (Jh 12:27–31).
Milles seisnes kiusatus? „Nähtavasti tulid kreeklased saadikutena tegema ettepanekut, et Ta jätaks maha juudid ja tuleks nende juurde. See pole kaugeleulatuv fantaasia, sest traditsioon jutustab, et Edessa prints saatis saadikud Jeesuse juurde, kutsudes Teda Edessasse. Kreeklased nägid arvatavasti hädaohtu, mis Teda ähvardas; nad said aru, et juudid tapavad Ta, kui Ta jääb kauemaks nende juurde. Sellepärast on kujuteldav, et nad tulid kutsuma Teda välja juutide seast Ateenasse, kus inimesed on sallivad ja vabameelsed, kus Tema õpetuse sarnasest õpetusest osatakse lugu pidada ja kus Ta võiks elada kaua austatud õpetajana.“ Ateenat võib võtta ka kreeka kultuuripiirkonna tähenduses.
Valik on selge: Ateena või Jeruusalemm? „Kõik süsteemid ja kõik inimesed jagunevad siin kaheks,“ kinnitab Jones*. Nad võtavad omaks kas Ateena meetodi ja põgenevad kannatuste eest, annavad elule ja surmale filosoofilisi selgitusi – või Jeruusalemma tee, mis viib vastu kannatusele, mille kaudu Jumal võidab surma ja kingib igavese elu. Jeesus nägi seda erinevust ja tõrjus kreeklaste kutse: „Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ Sellega viitab Ta surnuist ülestõusmisele, kreeklased aga arvestasid ainult hinge surematusega.
Mitu korda oli Jeesus öelnud, kui juudid tahtsid Teda kinni võtta, et tund ei ole veel tulnud (Jh 7:30, 8:20, 2:4). Nüüd Ta ütleb, et „tund on tulnud Inimese Poja kirgastamiseks“, st Jumala kirkuse riiki minekuks, mis toimub ristiohvri ja ülestõusmise kaudu. Kreeklased otsisid maist Jeesust ning olid ka hiljem huvitatud Tema õpetusest. Kui Paulus jõudis Ateenasse ja kõneles areopaagil, olid kreeklased temaga üsna samal meelel Jumala suhtes: „Tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ Jumal on nähtamatult lähedal! Kui aga apostel lõpetas sõnumiga surnute ülestõusmisest, naerdi ta välja (Ap 17:28,32).
Ateena või Jeruusalemm? Selle valiku ees on seisnud inimkond läbi aegade ja selle valiku ees seisame meie kõik. Kas ilmalik kultuur või usuline tunnetus? Kas endast heal arvamusel olev mõtteteadus või südamealandlikkuse läbi jumalatundmine? Kas nn paganlik maailm, kus kõik keerleb Inimese ümber, kes on kõigi asjade mõõt, ja religiooni tunnustatakse üksnes inimese vajaduste projektsioonina? Selline suhtumine tähendab antiikse paganluse taaselustamist. Või kristlik kultuur, kus kõik tiirleb Jumala ümber, kes on Looja ja ilmutab meile õige religiooni, mis pole illusioon, vaid viib osadusse taevase kirkuseriigiga? Ateena tee on lai tee, mis kulgeb kõikjal kättesaadavalt läbi maailma. Jeruusalemma tee on kitsas tee, mida mööda kõnnivad jüngrid läbi kõikide ajastute.
Kas tõesti peame valima kaunite kunstide ja karmi usuraja vahel? Kaugeltki mitte. Algusest peale on kristlus levinud kõiki antiiktsivilisatsiooni võimalusi kasutades. Kristlik maailm on loonud ainulaadseid kultuuriväärtusi: kunstis, arhitektuuris, muusikas, kirjanduses, teaduses ja tehnikas. Kuid mateeria peab teenima vaimu, mitte vastupidi, ning Jumalaga suhtlemisel tuleb valida kitsas tee, kaasa minemata mööda laia teed. Selleks tuleb meilgi osata õigel viisil JEESUST NÄHA, ütleb tänane sõnum.
Mis on Jumala armastuse ohvritee? See on Jumala tee Kristuse kaudu läbi surma sügaviku, et muuta ülestõusmisega kogu maailma eksistentsi. Jeesuse võrdlust nisuiva suremisest ja taas ärkamisest kasutab ka Paulus, selgitades surnuist ülestõusmist (1Kr 15:35–41). Vana loomus peab surema, et tärkaks uus elu. Millal kõnnime meie mööda seda teed? Siis, kui seda usume, sisimas muutume ja oma elu selle poole pöörame.
Õnnistatud uut nädalat!
*) Stanley Jones „Kristus ja inimkonna kannatus“. Tartu 1935: Kristlik Kaitsja. Lk 113jj.
