Nädala mõte

„Nõnda ütleb Issand: „Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest, vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand“ (Jr 9:22–23).

Pühakirja tekst prohvet Jeremia raamatust kõneleb kiitlemisest. Kiitlemine on miski, mis on väga inimlik ja pole ilmselt meile kellelegi võõras. Võib öelda, et inimene vajab seda, eriti kui teised teda tema arvates piisavalt ei kiida. Vajab, et tähistada oma positsiooni teiste inimeste keskel, et näidata: ka mina olen olemas, ka mina olen arvestatav tegelane, ka mina olen midagi väärt. Vajab, et eelkõige endale kinnitada: ma olen väärtuslik, minu elul on mõte. Kui meil olevikus pole midagi, millega kiidelda, siis kiitleme minevikus toime pandud suurte tegudega – kui meil neid on – või isegi tulevikuga – mida kõike me veel saavutada kavatseme. Kui meil enda kohta millegagi kiidelda pole, siis kiitleme oma perekonnaga, laste ja lastelaste suurte tegudega või kuulsate tuttavatega. Kui meil on sellised sugulased, sellised tuttavad, siis saame osa nende aupaistest ja meie väärtus teiste silmis tõuseb. Võiks arvata, et kiitlemine on inetu – vähemalt kunagi hea kasvatuse reeglid nii väitsid. Kuid meie kirjakohas ei keela Jumal, kes kõneleb prohveti suu kaudu, kiitlemist sugugi ära ja isegi ei laida seda. Ta ju teab, et see on inimestele psühholoogiliselt vajalik, võiks öelda, et see on üks eneseabi meetoditest. Õnnetu on inimene, kellel pole midagi, mille üle uhke olla, millega kiidelda. Kuid Jumal selgitab, millega kiidelda on rumal ja isegi ohtlik ja millega peaks kiitlema see, kes tunneb vajadust kiidelda. Jumal ütleb: „Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, vägev oma vägevusest, rikas oma rikkusest.“

Vale on kiidelda andide üle. Nii tarkus, vägevus kui ka rikkus on annid. See tähendab – need on meile antud. Need ei tule meist, ei ole meie loodud, meist lahutamatud ja seega ei ole kunagi päriselt meie omad. Apostel Paulus on kirjutanud : „Sest mis sind siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?“(1Kr 4:7).

Ja apostel Jaakobus ütleb oma kirjas : „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt.“ Need ülalt antud kingid, Jumala head annid, on antud meile siin maa peal, elus kasutamiseks, kuid neid teisele poole elu piire kaasa võtta pole meil võimalik: ei vägevust, tarkust ega rikkustki. Pole kindlust isegi selles, kas saame neid ande nautida oma elu lõpunigi. Revolutsioonid ja sõjad on meile näidanud, et vägevus ja rikkus on väga ebakindlad ja kõikuvad. Ka tarkus pole see, mis tingimata jääb, mida ei saaks inimesest lahutada: kukkumisel saadud peapõrutus võib võtta meilt hetkega igasuguse mõtlemisvõime. Seega andidega kiidelda pole just arukas tegu.

Jumal ütleb prohveti kaudu: „Vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand“ (Jr 9:23).

Jumal õhutab meid kiitlema sellega, et me oleme arukad. Arukus tähendab seda, et taipame, kust ja kellelt tulevad kõik head annid. Tuleb kõik see, mis muudab meie elu elamisväärseks. Arukas on kiidelda sellega, et me tunneme andjat, Jumalat. Ja mis kõige olulisem, et me tunneme Teda, oma Jumalat, sellena, kellele on meele järgi headus, õigus ja õiglus ja kes neid ka teostab.

Eespool kõnelesime sellest, et meil on sageli kombeks kiidelda oma perekonnaga, oma kuulsate tuttavatega. Jumal tahab, et me kiitleksime sellega, et meie lähedasse tutvusringkonda kuulub kõigeväeline Jumal ja Looja ise.

Aga viimased kaks tuhat aastat on meil olnud võimalus kiidelda veelgi enamagi. Alates Jumala Poja, Jeesuse Kristuse lunastustööst, Jumala armu kõige selgemast tunnistusest, saame kiidelda sellega, et me mitte üksi ei tunne Jumalat, vaid kuulume ka Jumala rahva hulka, Tema perekonda. Ristimise teel saame selle perekonna liikmeteks. Kiitlemine armulise Jumalaga ei tähenda aga seda, et me kiitleme nii, nagu lapsed kiitlevad teiste laste ees, vehkides nende ees oma uute lelude või kireva paberiga kommiga, et „Näe, minul on, aga sinul ei ole!“. Meie kiitlemise aineks saab olla ainult meie osa, meie roll Jumala perekonnas – perekonnas on ju igal liikmel oma ülesanded ja kohustused. Ristiinimestena peaks meie kiitlemine väljenduma selles, et me tohime olla Jumala kaastöölised, Tema tööriistad. Tema arm, mis väljendub meid teenivas armastuses, tema hoolitsus ja tugi on see, mis meid muudab kõlbavaks nii, et meid on võimalik kasutada Jumala kestval, maailma muutval, looval ja uuendaval tööd. Meie kaudu, meile Tema poolt kingitud annete kaudu, meie elu kaudu, milles me Tema andeid kasutame, viib Ta maailmas ellu oma tahet. See, et vägev igavene Jumal ajalikust inimesest hoolib, et Ta tema silmis on nii väärtuslik, et Ta on valmis teda tema puudustele ja eksimustele vaatamata kasutama oma suures töös, kasutama kaasloojana, on rõõmustav üllatus. Ja see rõõmustav üllatus, Jumala arm, on ilmunud kõigile inimestele. Igaühest, kes seda igatseb, võib ristimise teel saada Jumala perekonna liige. Kuid taas tasub rõhutada– Jumala perekonna liikmeks saamine pole inimõigus ja seda ei saa oma tegudega välja teenida – see võimalus on arm, teenimatu arm.

Kui me aga tõesti tunneme, et me kuulume Jumala perekonda, kus iga pereliige on väärtuslik ja hinnatud, kus Jumal ise märkab igaüht ja kõneleb temaga isiklikult, kus igale pereliikmele on antud väga tõsised ja austustväärivad ülesanded, perekonda, kus valitseb andeksandev arm, mida me siin maa peal kogeme näiteks pihitalituses, siis kaob meil üldse ära vajadus oma isikliku tubliduse kaalumiseks ja eriti just teiste ees sellega uhkeldamiseks. Kaob mõte arutleda selle üle, kas ja kes ikka on väärt. Sellised arutlused tulevad ju hirmust, mis on armu vaenlane. Hirmust hülgamise ees, hirmust üksinduse ees. Kus valitseb arm, seal pole hirmul kohta. Võime olla rõõmsad ja tänuliku südamega vastu võtta seda, mida meie taevase perekonna Isa meile meie ellu kingib, Tema armu, Tema armu rikkalikke ande.

Märgakem ja hooligem oma Jumalast ja õppigem õigesti kiitlema – kiideldes Tema tegudest, Tema armust. Toogu selline kiitlemine rõõmu meile ja rõõmsat üllatust neile, kes alles otsivad Jumalat ja oma kohta Tema riigis. Aamen.