Nädala mõte

„Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See on tühermaa.“ Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges prohvet Jesaja raamatut. Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale!“ Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: „Kas sa ka aru saad, mida sa loed?“ Tema vastas: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?“ Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese kõrvale. Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud. Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? Sest ta elu võetakse ära maa pealt.“ Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või kellegi teise kohta?“ Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest“ (Ap 8:26–35).

2018. aasta lõpul kirjutati ajalehes Postimees ühest Austraalia teadlaste läbi viidud uuringust, mille tulemustest selgus, et eestlastel on maailma rahvaste hulgas kõige pikem raamaturiiul – nende koduses raamatukogus on keskmiselt 218 teost. Uuringust tuli välja seegi, et kui laps kasvab üles kodus, kus raamatud on eluviisi osa ja mitte pelgalt tööriist koolis edasipääsemiseks, siis on tal sellest kasu terve täiskasvanuelu jooksul, kuna raamatud ei anna mitte ainult paremat lugemisoskust, vaid on seotud ka paremate matemaatiliste ja arvutioskustega. Samas lehes ilmus ka kirjandusteadlane REIN VEIDEMANNI artikkel, milles ta arutles, kas eestlased on ikka endiselt raamaturahvas. Ta kirjutas, et nõukogude ajal, mil suured koduraamatukogud tekkisid, oli raamatute ostmises ka prestiiži – sektsioonkappide riiulitel olid raamatud aukohal, näitamaks pererahva kultuurihuvi, kuigi neilt võidi võtta vaid tolmu, raamatutesse sisse vaatamata. Praeguseks on aga raamatute soetamine tunduvalt vähenenud. Võrreldes meediatarbimisega nõuab raamatute lugemine palju rohkem aega ja pingutust. Inimestel pole enam seda aega.

1990-ndatel, mil Eesti taasiseseisvus, jõudsid paljude kodustesse raamatukogudesse ka Piiblid, mis senini olid kuulunud kui mitte lausa keelatud, siis vähemasti väga ebasoovitatavate raamatute hulka. Küllap jäid need vabanemisõhinas soetatud raamatud pärast nende avamist ja enda mõnekümnest leheküljest läbi närimist paljudes kodudes lebama riiulitele, kus neilt aeg-ajalt tolmu pühiti. Jäid üheks neist 218-st. See on ka täiesti mõistetav. Piibel ei ole lihtne juturaamat ajaviiteks lugemiseks. Sinna on kirja pandud Jumala ilmutus inimestele läbi ajaloo. Selleks, et aru saada, mida Jumal meile tänapäeval pühakirja kaudu öelda tahab, et meil sellest teosest tõesti midagi kasu oleks, on selle teose tekstide juurde vaja selgitust. Selgitust nõnda, nagu on meie tänases kirjakohas Etioopia kuninganna võimukandjale, kes oli küll soetanud endale võõralt maalt raamatu ja isegi luges seda, kuid ei saanud sellest aru. Õnneks oli Issanda ingel saatnud tolle võimukandja teele Filippuse, kes oskas talle loetut selgitada, ja selle kaudu evangeeliumi kuulutada, mille tulemusel tollest võimukandjastki sai kristlane.

Piiblid soetati kodudesse ajal, mil inimesed pärast võõrvõimu alt vabanemist tulid kirikusse, et saada seda, mis oli võõra võimu ajal keelatud – Jumala sõna. Keelatud vili on magus. Lubatud ja lausa pealetükkivalt soovitatud, peale sunnitud asi tüütab peagi ära, kaotab oma võlu ja salapära. Nii unustati peagi taas kirikutee ja koos sellega pühakiri. Aina vähem on inimestel aega ja ehk tahtmistki tulla pühakotta, kus jutlustes ja piiblitundides püütakse Piibli sõnumit, selle sõnumi tausta, seletada. Nii on riiulitele tolmuma jäänud Piiblid, mille sõnumist ei saada aru. Õnneks on Issand kinkinud mõnele tublimale teoloogile ande kirjasõna teel kuulutada evangeeliumi, seletada Piibli Sõna lahti tänapäeva inimestele. Ande mitte ainult suuliselt sõna kuulutada, vaid teha seda ka kirjalikult, raamatute kaudu. Tallinna Jaani kogudusse on sattunud lausa kolm õpetajat, kellel see anne on ja kes seda teha suudavad – igaüks omas stiilis. Toomas Paul, Arne Hiob ja Jaan Tammsalu on kirjutanud raamatuid, mis aitavad inimesi pühakirjaga tutvumisel edasi. Aitavad pühakirja sõnal avaneda, et ristiinimese elu juhtida ja seda rikastada.

Rein Veidemann kirjutab: „ Nõnda arvan ma, et need keskmiselt 218 raamatut riiulis kuuluvad põlvkonnale, kes on jõudnud oma eluõhtusse. Jääb vaid üle soovida, et nende raamatutest tulvil kodudest lendu läinud kaks uut põlvkonda võtavad sealt midagi kaasa oma kodustele riiulitele ega vii kõike paberikonteineritesse. Kes ei loe, selle väljendussuutlikkus aheneb, kuni ühel päeval loobub ta üldse enese väljendamisest eesti keeles. Ligi pool tuhat aastat tagasi vaatasid eestlased oma keelele otsa läbi katekismuste lugemise. Ei ole kindlust, et see otsavaatamine kestab veel teise pool tuhat aastat. Aga uskuma peab, sest alternatiiviks on see, et siis saab meist tõepoolest üksnes jälg kunagi eksisteerinud rahvast mõnes teises keeles kirjutatud ajalooraamatus. Üksnes raamaturahvas.“

Palugem, et meie kodustes raamatukogudes võiksid Piiblid, palveraamatud, raamatud, mis selgitavad pühakirja, juhatavad lähemale Jumalale, meie Issandale, aitavad taibata ja täita Tema tahtmist, saada raamatuteks, millelt kunagi pole vaja tolmu pühkida, kuna need on igapäevases kasutuses, nii et neile ei jõuagi tolm langeda. Palugem, et meie Piiblitest saaksid taas, nõnda nagu need olid varem, perekonna-Piiblid, mida antakse edasi põlvest põlve läbi mitme sajandi, kallid perekonnareliikviad, kus esilehele on kirja pandud mitme eelneva põlvkonna nimed. Nimed, mis on kirja pandud Jumala eluraamatusse. Aamen.