Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 6.01.2020

„Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!“ Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: „Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.““ (Mt 2:13–15).

Mitte alati ja kõiges ei ole sihtmärgini jõudmiseks kõige mõistlikum otseminek ja kui Jumala Sõna ütleb, et armastus ajab kartuse välja, siis on ometi meie kõikide elus seda, mida on vaja karta. On aegu, mil targem on taanduda – mil kangekaelselt paigale jäämine või julge edasiminek võib olla hukatuslik. Isegi siis, kui oled ise kõik hästi teinud, kui tundub, et oled Looja lemmiklaps. Jumal ei õpeta oma lapsi vaid võitlema ja võidult võidule sammuma. Vahel võib võiduni jõuda vaid läbi vahepealsete kaotuste. Vahel soovitab Jumal meil ka loobuda: mõnest unistusest, kindlast veendumustest ja mustvalgest maailmapildist.

1944. aastal põgenesid paljud eestlased oma kodumaalt. Alustasid võõrastel maadel põgenikelaagrites. Paljud, kes said lõpuks Rootsis järje peale, kulutasid peagi kõik oma raske tööga seal kogutud säästud, et põgeneda kodumaast veelgi kaugemale, sest tuli aeg, mil oli tõenäoline, et Rootsi teeb sama mis Soome, annab põgenikud Nõukogude Liidule välja. Seal võõrsil alustati koduta ja kodumaata mitu korda nullist, aga siin kodus oleks kaotatud palju enam – mitte vaid kodu ja kodumaa, vaid ka elu. Alati ei ole meil võimalik valida hea ja halva vahel. Vahel tuleb kahest näilisest halvast valida väiksem halb ja usaldada oma valikutes Jumalat, kes näeb ette palju enam kui meie.

Joosep ja Maarja jõudsid suure vaevaga Naatsaretist Petlemma ega leidnud sellest linnast ühtegi nende ees avatud ust. Maarja sünnitas Jumala Poja ja pani Ta sõime, sest neil polnud aset majas. Mida võisid Maarja ja Joosep seal Petlemmas tunda? Vahel küsivad inimesed, mida halba nad on teinud, et Jumal nad millestki heast ilma jätab. Mida halba olid teinud vastsündinud Jumala Poeg ja Maarja ja Joosep, et nendega Petlemmas nii läks? Nad oleksid võinud eeldada, et Jumala Poja sünnitaja ja kuuleka Joosepi ning Jumala enese Poja edasine rännak on õnnistatud ja hoitud rännak. Et kui algus on raske, kui võõrsil on uksed nende ees suletud, siis saab sealt ometi koju tagasi minna ja seal, omade keskel, oma kodus eluga edasi minna. Ei saanud. Tuli ingel ja hoiatas Joosepit: võta laps ja oma kihlatu ning mine kaugele võõrale maale – sinna, kus kord su esivanemad orjadena elasid ja kust nad Moosese juhtimisel tõotatud maa poole teele asusid. Minge Egiptusesse ja elage seal, kuni hull Heroodes sureb. Ja Joosepile sellest juhatusest piisab – vaid ühest unenäost, selleks et liikuda võõrsile, tundmatusse. Ta tõuseb, võtab selsamal ööl oma naise ja lapse ning asub teele. Jälle teele – kodutuna, teadmata, millal see kõik lõpeb. Imeline kuulekus, Jumala usaldamine. Kuidas on meiega?

Me ei tea, miks saavad Heroodese-sugused vahel võimule. Miks kannatavad nende julmuse all nii paljud ja mida püüab Jumal oma rahvale selle kaudu õpetada. Küllap eelkõige usaldust enda vastu ja sedagi, et kannatustel ja isegi mitte surmal ei ole öelda viimast sõna. „Teie juuksekarvadki on loetud,“ ütleb Jeesus kord oma kuulajatele ja lisab, et meie Taevane Isa teab ja näeb ja tunneb ja Tema südames on armastus ja haledus. Temal on surmastki väljapääsutee. Kui inimese elu oleks vaid lühike silmapilk sünni ja surma vahel, siis ei oleks paljudele kannatustele ja surmadele mitte mingit mõistlikku seletust. Ainult igavikule mõeldes saame leida vastuseid ja Jumala imelistest tõotustest: „Mida silm ei ole näinud, mida kõrv ei ole kuulnud, mis inimmeelde ei ole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.“

Milline on meie teekond täna? Kas usume, et liigume Jumalast juhitult Tema teedel, ja kui nii, siis pole meil vaja tunda muret ega hirmu? Tema teab ja ka siis, kui peame rändama pimedas öös, juhib Tema meid pärale – valgusesse, ellu, mööda kõigest sellest, mis võiks meilt röövida igaviku.

Osvald Tärk on öelnud, et me täname kord Jumalat ka oma tagasi lükatud ja täitmata jäänud palvete eest. Loodan väga, et saame Teda sellegi eest tänada, et jõuame sinna pärale, kus Teda tänada saab. Paljud näilised läbikukkumised, meie soovide kildudeks purunemised, võivad olla igaviku perspektiivis meile tõeliseks õnnistuseks. On neid, kes õpivad seda mõistma juba siin – tänavad Jumalat tõepoolest kõige eest – mitte ainult õite, vaid ka okaste eest ja sellegi eest, et kõik meie soovid ei ole täitunud.

Tähetargad tegid nii, nagu Jumal neid juhatas, ega läinud Jeesuse juurest enam tagasi Heroodese juurde. Joosep ei läinud tagasi koju, vaid tundmatusse, sest Jumala ingel oli teda unenäos juhatanud. Ja nende kuulekate tõttu ei saa Heroodes tappa Jeesust ja Jeesus saab täita oma ülesande – päästa miljonid surma teelt.

Üks evangelist on öelnud, et ta ei tahaks kord Jumala palge ette jõudes kuulda kõike seda, mida ta oleks võinud teha ja kui teistsugune oleks siis tema ja paljude tema lähedaste elu, kui ta oleks olnud kõiges kuulekas Jumalale. Minagi loodan, et ma ei saa seda teada, ei pea kogema seda otsatut kurbust ja kahetsust.

Kuid täna kuuldud lugu annab lootust. Jumal ei avalda inimestele korraga oma suurte plaanide kõiki järgmisi käike. Ta avab need samm-sammult ja kui meie ka kusagil eksime, tõrgume, leiab Ta uued teed ja annab meile uued võimalused meie elu otsani. Tema teab, kuidas ja mille või kelle läbi meid juhatada.

PALVE: Issand, Sinu tahtmine sündigu meie eludes, sest Sina tead, mis on parim. Juhi meid nendel teedel ja läbi kõige selle, mis juhib meid Sinu valgusesse. Jeesuse nimel. Aamen.

(Foto: Sven Arbet)

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net