Nädala mõte

Js 40:3, 10: „Hüüdja hääl: „Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ja tema käsivars valitseb. Vaata, temaga koos on te palk ja tema ees on teie töötasu.““ Aamen.

Parem karta kui kahetseda. Kas see vanarahva tarkus kehtib ka siin? Jumal on lubanud jõuliselt tulla ja laseb öelda, et keegi peaks Talle Tema jõuliseks tulemiseks valmistama teed. Kas peaksime otsekui orjad või sõjavangid karistuse kartuses ruttama sellele jõuliselt tulijale teed valmistama? Nii see pole vist mõeldud. Pigem nagu Oru Pearu, kes valmistas naabrinaisele viimse rännaku teed kodust kirikusse. Tema tegi seda viimaseks austusavalduseks minejale, kes oli oma headusega tema südamesse pugenud. Meid kutsutakse teed valmistama tulijale. Jõuliselt tulijale. Kas see on selline jõulisus, mis peaks tekitama paanilist hirmu, teadmist, et meil pole mingit lootust?

Laseme kõnelda prohvetil – temal, kes meiega on juba täna kõnelenud. Hüüdja hääl ütleb, milline on selle tulija jõulisus: „Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid“ (Js.40:11). Sellel tulijal on jõudu kanda meid kõiki kõigest läbi.

Usk Jumalasse võib nii mõnegi meist muuta veidi tublimaks, korralikumaks, kohusetundlikumaks ja leebemaks, kuid kõigest olulisem on see, et see annaks meile ühe kummalise kindlustunde ja rahu. „Millele sa üldse loodad, kui sul pole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“ See vana ja võimas küsimus annab vastuse ühele teisele küsimusele – milleks uskuda Jumalasse, Temasse, kes on loonud taevad ja maa ja meilegi kinkinud elu, Temasse, kes on oma Poja ristisurmaga meid lunastanud – päästnud patust ja surma lõplikust haardest –, ning meid juhtivasse ja pühitsevasse Pühasse Vaimusse? Teades, et Jumal tuleb jõuliselt, ja taibates, et Ta ootab meiltki, et meie Talle teed valmistaksime, ei pea me seda tegema hirmuga või sootuks põgenema.

Pole raske valmistada teed, kui sa tead, et tulijas on ääretu armastus Sinu vastu; et Temal on jõudu ja soovi sind aidata ja kõigest – isegi surmavarjude orust – läbi kanda. Parem valmistada Temale teed kui olla see, kelle juurde Ta ei jõua, sest pole teed, mis näitaks, et oleme Teda oodanud. Aga millal me veel seda jõuame teha – Temale teed valmistada?

Jõulud on ukse ees. Peaks olema rahulik advendiaeg, aga kõikjal on tormavat rahvast, kihutavaid autosid. Peab olema ettevaatlik, et sind keegi alla ei ajaks, pikali ei jookseks. Kiirustav inimmass kisub paljud aeglaselt liikuvadki endaga kaasa. Kihutatakse, et leida kingitusi ja maitsvat sööki. Kingitusi, millest paljud saajad ei suuda üle mõne minuti rõõmu tunda, ja sööki, mida lookas pidulaudadelt kühveldatakse endasse nii palju, et hiljem on väga raske olla ja öösel ei tule und. Kõike saab paljude jaoks liiga palju. Vaid kaupmehed arvavad, et me võiksime veel palju rohkem osta ja sisse kühveldada – kühveldada kodudesse, kappidesse ja kõhtudesse. Kuid see pole ju jõulude ega advendiaja mõte. Mõte on selles, et Keegi, kes meist hoolib, meid armastab, on teel ja meile on antud võimalus valmistada Temale teed.

PALVETAME: Issand, vala meisse oma rahu ja aita meil taibata, et me ei pea kallite asjade ja lookas pidulauaga kerjama kellegi armastust. Sina armastad neid, kes valmistavad Sulle teed – oma südamesse ja oma armsate südametesse. Kingi meisse armastust, mis avab meie silmad nägema seda, mis kõige olulisem. Pane Sina meie hinged helisema, kingi tänulikkuse rõõm meie nägudele, et võiksime olla need, kelle lähedusse on hea tulla Sinul ja meie ligimestel. Seda palume Sinu Poja, meie lunastaja Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.

*

(Foto: Sven Tupits)