Nädala mõte

„Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid“ (Jh 4:48).

Need sõnad ütles Jeesus, tulles tagasi Kaanasse, kus Ta oli vee veiniks muutnud ehk teinud oma esimese tunnustähe. Seejärel siirdus Jeesus Jeruusalemma, tegi seal suuri tegusid, kohtus Nikodeemusega, vestles tagasiteel ka Samaaria naisega – ja saabus uuesti Kaanasse, kus tegi oma teise tunnustähe.

Kaks esimest tunnustähte toimusid seega Kaanas. Mõlema puhul öeldakse, et jäädi uskuma Jeesusesse. Mõlemad imeteod on ka Tema jumalikkuse tunnuseks: veiniime kaudu näitab Ta, et materiaalsed elemendid on muudetavad. Armulaualeivas ja -veinis jagab Jeesus jätkuvalt oma jumalikku loomust, et meie maise elu sees rajada taevast elu. „Tema jumalik vägi“ teeb ka meid „jumaliku loomuse osalisteks“, selgitab Peetrus (2Pt 1:3j). Kaana veiniimega algab protsess, kus meid tõstetakse taevani.

Tänane tervendamisime on vastupidise suunaga: see lähtub taevast ja toob jumaliku elu meile lähedale. Kuidas suutis Jeesus tervendada kauge vahemaa tagant? Seda ütleb Ta Naatanaelile pärast seda, kui Ristija Johannes oli Tema ristinud: „Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde“ (Jh 1:51). Muide, Naatanael (ehk Bartolomeus) oli pärit Kaanast ning vanasti näidati seal ka tema maja, kus Jeesus olevat pulmakülaline olnud (Jh 2:1; vrd 21:2). Seega võiks küsida: kas vee veiniks muutmise ime toimus samuti inglite vahendusel, kes vahendavad jumalikku väge? Igatahes mainitakse taevaseid saadikuid tihti Uues Testamendis ning küllap tegutsevad inglid kõikjal seal, kus liiguvad vaimsed väed ning toimuvad tunnustähed ja imeteod.

Miks tegi Jeesus imesid? Need olid hädavajalikud, sest kui Ta ei oleks neid teinud, siis poleks üldse põhjust temasse uskuda. „Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind! Kui ma aga teen, siis uskuge tegusid, kui te mind ei usu, et te hakkaksite aru saama ja tunnetaksite, et minus on Isa ja mina olen Isas,“ kinnitab Ta oma jüngritele (Jh 10:37j; vrd 14:11). „Kui ma ei oleks nende keskel teinud tegusid, mida ei ole teinud ükski teine, siis ei oleks neil pattu, aga nüüd nad on küll näinud, ent ometi vihanud nii mind kui ka minu Isa“ (Jh 15:24). Siin ütleb Jeesus, et imesid nähes tuleks uskuda – uskuda Tema tervendamisi, kirgastumist kõrgel mäel, kõndimist veepeal, ülestõusmist hauast.

Sama tunnistab Jeesus vastuseks Ristija Johannese küsimusele, kas Ta on Messias ja Jumala Poeg või mitte: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!“ (Mt 11:4j). Jeesus tõendas oma ainulaadset missiooni lausa ennekuulmatute tegudega: „Sellist asja ei ole Iisraelis iialgi nähtud,“ tunnistasid rahvahulgad, nähes deemonite väljaajamist. Kuid variserid ei uskunud Tema võimsaid imetegusid, vaid pahandasid: „Ta ajab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema abil“ (Mt 9:33j). Nii on imedel vägagi oluline koht, andes võimaluse positiivseks või negatiivseks reaktsiooniks.

Miks on Jeesus rahulolematu – „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid!“? Tunnustähed on üleloomulikud teod, millel on kõrgem ja sügavam tähendus. Imeteod aga on üleloomulikud teod, mis tekitavad imestust oma erakordsusega. Jeesus on rahulolematu, sest Temasse tuleb uskuda KOGU Tema tegevust ja õpetussõnu arvestades, mitte üha uusi imetegusid nõudes. On olukordi, kus tuleb uskuda ka imesid nägemata: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad,“ kinnitab Ta Toomale (Jh 20:29). Neile, kes ei uskunud, ei andnud Jeesus tunnustähte taevast (Jh 2:18, 6:30, Mt 12:38j, 16:1j jne) – nad oleksid sellegi tõlgendanud kurjade vaimude tööks vms. Neile aga, kes uskusid, tegi Jeesus imesid palumise peale, st inimeste aitamiseks, sest Tal oli hale meel, nähes neis lambaid, kellel pole karjast (Mt 9:36; vrd Jh 11:35). Sellised imeteod tugevdavad uskujate usku.

Nii juhtus ka kuninga ametnikuga tänases tervendamisloos: tema poeg sai terveks oma isa usu pärast. Kuidas teadis too ametimees tulla Jeesuse juurde? Ilmselt oli ta juba enne kuulnud või näinud Jeesuse imesid – ja nüüd väljendab oma usku Jeesusesse: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!“ Hiljem selgus, et tema poeg sai terveks selsamal hetkel. „Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.” Too usklik isa on kõikide isade eeskujuks, kel tuleb palve ja Jumala abi kaudu hoolitseda oma armsate eest.

Mida ütleb see meile tänapäeval? Ka meil tuleb uskuda Jeesuse tunnustähti ja imetegusid, ise neid nägemata ja uusi aina juurde nõudmata. Siiski erineb meie aeg mõneti Jeesuse ajast. „Kui Vana ja Uus Testament räägivad usust, siis on selles harva tegemist mingi Jumala eksistentsi tõekspidamisega,“ nagu kõneldakse usust praegu. Kõik juudid Jeesuse ajal uskusid Jumalasse. „Ometi ei takistanud see kõik Jeesust oma rahvale uskmatust ette heitmast,“ kirjutab IGNACE LEPP. Usk ei seisne üksnes minevikus toimunud faktide tunnustamises, vaid Jumala ilmutuse ja maailma sissehaaramise võimaluse jaatamist olevikus. Seepärast küsis Jeesus sageli: kas sa usud? Ta ei tee midagi, kui ei usuta.

Mida aitab usk vahekorras Jumalaga? Usk tähendabki reaalset, „ontoloogilist seost Jumala ja inimese vahel“, usalduslikku pärissuhet „sealpoolse, absoluutse“ valdkonnaga, ütleb Lepp („Moodsa ateismi psühhoanalüüs“, lk 159, 24). Seetõttu saabki Jumal aidata just usu kui vaimse dimensiooni kaudu, mis loob sideme mõlema poole vahel. Tõeline usk haarab usaldades kinni Jumalast, kelle vägevusel pole piire – selle tegi Jeesus selgeks juba Kaanas, st oma tegevuse alguses. Selline usk usub, et Jeesus saab oma jumaliku väe ja inglite abil meidki aidata imede ja tunnustähtedega ükskõik kui kaugelt.

Õnnistatud isadepäeva nädalat!