Nädala mõte

„Kui armsad on mägede peal

sõnumitooja sammud.

Ta kuulutab rahu,

toob häid sõnumeid,

kuulutab päästet

ja ütleb Siionile:

„Sinu Jumal on kuningas!““

(Js 52:7)

 

„Ärge tapke sõnumitoojat!“ See kuulus fraas, mida on kasutatud läbi aegade, kuulub vanakreeka tragöödiate autorile Sophoklesele, kes elas 5. sajandil enne Kristust. Selle mõte seisneb selles, et ebameeldivate uudiste tooja on vaid sõnumi edasiandja, mitte ebameeldivuste autor, ning seepärast ei ole õige sõnumitooja peale välja valada halvast sõnumist tekkivat viha.

Eilse pühapäeva teema nimetus meie kirikukalendris on „Jeesuse saadikud“. Pühapäeva evangeeliumiks oli Jeesuse kõneldud tähendamissõna sellest, kuidas üks kuningas saadab oma sulased viima head sõnumit, kutsuma oma poja pulma, kuid need, keda kutsuti, ei soovinud kutset vastu võtta ja tapsid sõnumitoojad. Tähendamissõna kirjeldas, kuidas Jumal on läbi aegade oma sulaseid saatnud inimestele tooma head sõnumit halastavast ja armastavast Jumalast, kes kutsub oma looduid, inimesi, tagasi nende tõelisesse kodusse, kutsub oma riiki, kuid inimesed pole tahtnud seda kutset vastu võtta ja on Jumala saadikuid, Tema sõnumitoojaid, tagasi tõrjunud, neid teotanud või koguni hukanud.

Tänapäeva maailmas, Jumalat tõrjuvas, Tema vastu vaenulikus, kuid ometi viimselt salamisi Teda jälgivas, Tema peale lootvas maailmas on igast ristiinimesest saanud Jeesuse saadik, Jumala sõnumitooja. Kusjuures selline sõnumitooja, kes annab oma läkitaja sõnumi edasi mitte ainult sõnade, vaid ka tegude, suhtumiste ja kogu oma elu kaudu. Annab edasi igal hetkel, ka sellistel, mil ta oma saadikuülesande peale ei mõtlegi.

Tänapäeva Jumalast kaugenenud maailmas pole kerge elada ristiinimesena, tunnistada oma usku Jumalasse ja Tema Pojasse Jeesusesse. See nõuab vaprust ja hingejõudu. Kas meil on seda? Mõelgem oma sõnadele, oma tegudele, oma elule. Milline on see sõnum, mida me oleme edasi andnud neile, kes veel Jumalat ei tunne, neile, kes ei julge või ei taha Temasse uskuda, neile, kes Teda vihkavad ja põlgavad? Kas me oleme julgenud lisaks sõnumi meeldivale osale edasi anda ka Jumala sõnumi ebameeldivat, maailma ja inimesi ärritavat osa, seda osa, mis seab sõnumitooja elu ohtu? Kas oleme julgenud välja öelda, et see, mis meeldib küll maailmale, kuid mis ei vasta Jumala tahtele, on sellega vastuolus, et see on vale ja viib hukatusse? Või oleme vaikinud, teinud näo, et see meid ei puuduta, jäänud neutraalseks. Kuid ka vaikimine kõneleb, mõnikord rohkemgi kui karjumine. Kõneleb meist, meie usust, meie meelsusest. Kas oleme oma sõpradele ja teistelegi inimestele jätnud välja ütlemata selle, et neil pole õigus, et nad toimivad valesti ainult sellepärast, et tahaksime inimestele meeldida, soovides säilitada nende poolehoidu? Või oleme ennast tundnud ise liiga patustena, et julgeda kellelegi midagi ette heita? Kuid mis kõige olulisem: kas oleme julgenud tunnistada ka oma vigu ja eksimusi, kas oleme julgenud paluda andestust: andestust nii kaasinimestelt kui ka Jumalalt? Pattude ja eksimuste tunnistamine ja andestuse palumine on meie usu ja usujulguse kõige ilmsemad tunnused. Meie saadikustaatuse kõige ilmsemad tunnused. Keegi meist pole eksimatu, kõik me oleme pattu teinud ja teeme ka edaspidi. Ei jätku ju kellelgi, mitte ühelgi inimlapsel, alati jõudu ja tarkust halva ja kurja äratundmiseks ja sellele vastu seismiseks. Julgus tunnistada, et oleme eksinud, andestuse palumine nendelt, kelle vastu oleme eksinud, on märgiks neile, kes meid kõrvalt jälgivad. On märgiks, et me tõesti usume, et Jumal on armuline, et neil, kes kahetsevad on võimalus  oma eksimused andeks saada, need kustutada, on võimalus uuesti alustada, edasi minna, on võimalus taastada side Jumalaga, jõuda Tema armastuse hõlma. See aga ongi rõõmusõnum, evangeelium, mida meid on saadetud kuulutama. Jumal ei saatnud oma Poega ja Jeesus ei saada oma saadikuid mitte niivõrd osundama pattudele ja eksimustele – tegelikult teavad inimesed enamasti vägagi hästi, mida nad on valesti ja Jumala tahte vastaselt teinud. Saadiku peamiseks ülesandeks on kuulutada just lootuse sõnumit, rõõmusõnumit – hoolimata eksimustest, hoolimata pattudest, on inimesel võimalik leida armu ja halastust Jumala silmis ja oma side Temaga taastada, on võimalus alustada uuesti. Selline sõnum aga kõlab patustelt hoopis usaldusväärsemalt kui pühakutelt. Just sellepärast kasutabki Issand meid, nõrku ja ekslikke inimesi, oma riigi töös. Just sellepärast saame olla Tema saadikuteks.

Palugem siis, et Issand kasvataks meie usku ja et me ei tüdiks oma elu ja tegevusega kuulutamast sõnumit, mida meid on kuulutama läkitatud: rõõmusõnumit hoolivast, andestavast ja armastavast Jumalast, Taevasest Isast, kes kannatlikult ootab kõiki oma lapsi tagasi nende taevasesse isakodusse. Ootab meidki. Kui me rändame oma elurännakut koos oma Jumalaga, kui me oma ülesanded ustavalt täidame – küllap jõuame pärale ja kindlasti on taevases isakodus meiegi jaoks koht ootamas.

Õnnistatud rännakut!