Nädala mõte

 

Mk 2:1–12: „Kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“ Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!“? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,“ – ta ütles halvatule – „sinule ma ütlen: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“ Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!“.“ Aamen

Üks kodu on rahvast pilgeni täis. Jeesus on alustanud oma avalikku tegevust ja neid, kes tahavad Teda näha ja kuulata, on palju. Nii palju, et isegi ukse ees pole ruumi. Siis jõuab kohale neli meest, kes kannavad ühte halvatut. Nad on tulnud sooviga oma abitu sõber tuua Jeesuse lähedusse, aga nad ei saa. Rahvas on ees. Need neli ei löö aga käega. Nad leiavad võimaluse oma kandam katusele kanda. Nad teevad katusesse augu ja lasevad oma abitu haige sõbra Jeesuse ette. Ja nende nelja mehe usku nähes – nähes seda auku katuses –, nähes seda, milleks on need mehed olnud võimelised, et oma sõpra aidata, parandab Jeesus selle halvatu.

Kui me vaatame täna oma elule ja mõtleme kuuldud loole, siis kust me ennast selles loos leiame? Me võime end leida selles kuuldud loos Jeesuse juurde tulnud rahva hulgast. Kas oleme üks nendest kandjatest või üks nendest, kes seisab hädasolija või kellelegi abi igatseva tee peal ees? Et leida vastust, võiksime mõelda oma palvetele. Kui me palvetame, kas kanname nendes palvetes teisi Jumala ette või kurdame Jumalale peamiselt vaid oma muret ja häda? Mõtleme oma lähedastele. Kas nad on täna meie kõrval siin või mõne muu kiriku pingis, või seisame sellega, kuidas elame, kuidas inimestesse suhtume, ees sellel teel, mida mööda nad võiksid jõuda Jumala juurde?

Jeesus, nähes halvatut Tema juurde kandnute usku, tervendab selle, keda nad on Tema ette kandnud. Need neli hoolivad oma halvatud vennast nii väga, et mitte miski ei peata neid. Nad leiavad võimaluse ka siis, kui nende teel on esmapilgul ületamatud takistused. Kui Piibel ütleb, et Jeesus nägi nende usku, siis Ta nägi seda, mida neid nende usk tegema pani.

Kord küsis mees suuremalt poisilt, kes kandis välja väänatud jalaga väikemeest, kas pole see koorem poisi jaoks liiga raske. „See pole koorem, ta on mu vend!“ vastas kandja. Kas ka meie mõtleme inimestest nii või sobib meile paremini Friedrich Suure poolt kord öelnud mõte: „Mida enam ma õpin tundma inimesi, seda enam hakkan ma armastama oma koera.“

Neli meest, kellel on ühine mure ja kes üheskoos kannavad oma haiget venda Jeesuse ette. Kas on see pilt meie perekonnast või koguni meie kogudusest või lausa meie ühiskonnast? Oh, oleks see ometi nii! Need neli inimest, kes kannavad üheskoos Jeesuse juurde oma halvatud sõpra, võiksid meile olla heaks eeskujuks.

Nad hoolivad. Hoolivad inimesest enam kui asjadest. Nad otsivad abi õigest kohast.

Nad ei peatu enne, kui on pärale jõudnud. Nad ei loobu, ei otsi vabandusi.

See, et nende sõber ei suuda ise käia, ei peata neid – nad kannavad teda. See, et rahvahulk on nende teel Jeesuse juurde ees, ei peata neid. Kui uksest ei saa, ronivad nad oma kandamiga katusele. See, et abivajava sõbra ja Jeesuse vahele jääb nüüd katus, ei peata neid ka. Nad teevad katusesse augu ja lasevad sealtkaudu oma sõbra Jeesuse ette.

Mida teeb nüüd Jeesus?

Üks vaimulik ehitas uut aeda. Äkki ta nägi, et ta väike naabripoiss vaatas väga hoolega tema töötegemist ja ta küsis, kas poiss tahaks ka haamriga naelu läbi aialippide lüüa. „Ei,“ vastas poiss. „Ma tahan kuulda, mida vaimulik ütleb siis, kui ta naelast mööda lööb ja oma näppu tabab.“

Jeesus on kõnelemas inimestele sellest, et Ta on hea karjane, kes on tulnud otsima kadunuid ja kes rõõmustab nende leidmisest. Ta on öelnud: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ja ma annan teile hingamise.“ Ilusad sõnad. Aga mida Ta nüüd teeb, kui mingid vennad on teinud augu selle maja katusesse, kus Ta peatub?

Jeesus ei räägi sõnagi katki tehtud katusest. Ta räägib augu teinud ja selle augu kaudu halvatu alla lasknud meeste suurest usust ja ütleb halvatule, et ta patud on talle andeks antud.

Kas taipame, kui oluline on see, mis seal sünnib ja mis sünnib ikka ja jälle? Veidi enne oma surma ütles televisioonis üks Ameerika mandril väga tuntud uskmatu humanist ja novellist järgmised sõnad: „See, mida ma teie juures, kristlased, kõige enam kadestan, on andeksandmine. Minul pole kedagi, kes mulle andestaks.“

Kui palju on selles maailmas inimesi, kes on kui halvatud! Nad ei suuda hoolida, armastada, teha head, ütelda head, sest nad ei tunne andeksandvat Jumalat ja neil pole neid, kes neid kannaksid selle Jumala ette.

Paulus ütleb meile, kristlastele: „Rõõmustage rõõmsatega ja kurvastage kurbadega.“ Teiste sõnadega: hoolige inimestest! Kas me hoolime või oleme halvatud?

„Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal.“ Inimese Pojal on meelevald halvatuid tervendada, muuta neid, keda on kantud, nendeks, kes kannavad. Muuta neid, kes on vajanud abi, nendeks, kes aitavad. Muuta neid, kelle pärast on palvetatud, palvetajateks.

„Kõik on võimalik neile, kes usuvad!“ Paulus kirjutab sellest Filipi kogudusele nii: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks. Mitte alati ei tee jumalariigi suuri asju andekad või väga haritud inimesed või väga tugevad inimesed. Seda teevad alati inimesed, kes usuvad Jumala väesse, teevad omalt poolt kõik, mida nemad suudavad, ja jätavad ülejäänu Jumala hooleks. Kas sellised oleme ka meie? Sellised, kellest kirjutab Paulus: „Nad on kui kurvastatud, kuid ikka rõõmsad, kui vaesed, kes teevad paljusid rikkaks, kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on ometi kõik.“

Jeesus nägi nelja inimese usku. Ta nägi seda nende tegudes ja ta täitis nende suurima soovi.

Imed on võimalikud. Ka täna võivad halvatud saada käijaiks, pimedad nägijaiks ja kurdid saavad kuulma Jumala Sõnu. Sellest kõigest suuremgi ime on võimalik – et patune saab andeks oma patu. Sest Tema, kes andis andeks halvatule ja tegi ta terveks, suri ristipuul meie kõigi pattude eest. Ta elab ja teotseb ka täna ja läbi tema andeksanni, halastuse ja armastuse võime meiegi leida andestuse, halastuse ja armu; võime tõusta ja minna. Saame Temalt nägija silmad, kuulja kõrvad ja tundliku avatud südame ja jõu ja usu teha head – kanda ühes teistega halvatuid, abituid Jumala ette. Sest andestust ja armastust kogenul on lihtsam kui teistel teha head. Päikese käes lebavale kivile pole vaja öelda: ole soe.