Nädala mõte

„Ärge eksige: Jumal ei anna ennast pilgata, sest mida inimene külvab, seda ta ka lõikab. Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu“ (Gl 6:7-8).

On jälle lõikustänupüha. Taas tuletatakse meelde, et kristlik usk ei ole ainult meie sisemusega seotud, vaid puudutab ka ihulikku elu. Kui Jeesus ütles, et me ei muretseks, sest Jumal ise kannab hoolt mitte ainult meie hingeasjade, vaid ka ihulike vajaduste eest (Mt 6:25–34), siis kuulub meie tänu Temale, kes on taganud meile igapäevase leiva. Tõsi, meie, linnainimesed, ilmselt ei taju külvi ja lõikust nii vahetult kui meie talurahvast esivanemad, kuid me teame, kust tuleb elatis ja pärineb toidulaud.

Teisalt on külvi ja lõikuse seadus inimese siseelus maksev seadus. Mida külvad, seda lõikad! Lõikus sõltub küll ka põllust, kas see on kivine, kõvakstambitud, ohakarohke või hea mullaga, nagu selgitab Jeesus tähendamissõnas külvajast (Mt 13). Ent saak sõltub ka seemnest, mida külvatakse, või kuidas põllutöö eest hoolitsetakse. See osutab, et Jumala sõna külvamise läbi meis tärganud usk on oma tuumalt eelkõige sisemine protsess. See on usk, mis juurdub meie südames, tahab aga kasvades hõlmata ka kogu ihuliku elu. Niisugustele asjadele me mõtleme just iga-aastasel lõikustänupühal.

„Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab!“ See tundub nii lihtne ja enesestmõistetav tõde, et paistab selge olevat igaühele. „Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt“ (Mt 7:16). Imelikul kombel aga sageli ei arvestata selle seadusega oma elus. Toimitakse, nagu ei olekski kindlal tegutsemisel kindlad tagajärjed. Või siis loodetakse, et Jumal teeb erandi, mistõttu lõikus kujuneb teistsuguseks, kui oli külv. Imelik küll, kuid inimesed käituvad nii, nagu loodaksid nad, et Jumal annaks ennast pilgata. Võib-olla armuline Jumal teebki erandeid – kuid Ta ei lase ennast pilgata. Kui meie elu eesmärgid on valed, käitumine paheline või loobume vajalikust tegutsemisest, siis on sellel jumaliku seaduse põhjal kindlad tagajärjed. Külv ja lõikus on omavahel seotud!

Õpetaja THEODOR TALLMEISTER jutustas kord järgmise loo: „Ühes maakoguduses ma lehitsesin kord vanu kirikuraamatuid. Seal oli õpetajatel kombeks, et nad hingekirjas olid lisanud koguduse liikmete juurde iseloomustavaid märkmeid. Umbes sada aastat tagasi [st 19. sajandi keskpaiku] oli kirjutatud ühe taluperemehe nime juurde: „Jõukas ja töökas mees, aga rikub noorsugu ja külvab jumalakartmatust.“ Tema poja nime juures seisis: „Kihelkonna nuhtlus, abielurikkuja, petis ja kelm.“ Ja pojapoja nime juures võis juba lugeda: „Prassis talu maha ja suri vaestemajas““ („Nõudke jäädavat rooga“, lk 254).

On olemas ka pisemaid jumalapilkeid. Tema vähene tõsiseltvõtmine toimub näiteks siis, kui me Peetruse lauset „Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest“ (1Pt 5:7) tõlgendame nii, et meil ei tulegi enam midagi teha. On küll tõsi, et Jumal laseb viljal kasvada magadeski, „nõnda et inimene ei tea, kuidas“ (Mk 4:27). Kuid meid pole kutsutud ainult pinnaseks, vaid ka külvajaks.

Mida külvad, seda lõikad! Tegelikult on apostlile oluline siin hoopis maise ja taevase, kaduva ja igavese, liha ja Vaimu vastandamine. Paulus oli öelnud veidi varem: „Käige Vaimus, siis te ei täida liha himusid. Sest liha himustab Vaimu vastu ja Vaim liha vastu“ (Gl 5:16-17). Nüüd ta jätkab: „Kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu, aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu!“ Kõige olulisem on seega: kas külvame kaduvikku või igavikku, kas on meile olulisem maine või taevane elu?

Liha, maine tegelikkus, pole muidugi iseenesest patune: ka see on Jumala loodud. Siiski esineb „liha“ tihedas seoses patuga, sest ta vangistab inimese vaimu ning äratab ja tugevdab meie isekaid kalduvusi. Lihalikud vajadused on ikka esmased, mis meid mõjutavad – kõik need „kõhutarbed“. Liha ahvatleb meid madalamate, algelisemate, rohkem loomariigiga seotud asjade, tungide, soovide suunas – neile külvama. See pole aga Jumala tahe, sest Jumal tahab, et me suunduksime vaimus Tema poole, kes on ise Vaim. Kui me aga peamiselt oma lihale külvame, siis seob see meid liigselt maisesse maailma, ühendab kosmilise kaduvikuga – ja nii nagu külv, nõnda lõikus. Igaviku asemel kaduvik.

Kristlase ülesanne on külvata Vaimule, siis saab ta osa ülestõusmisest. Sest „kui Tema Vaim, kes Jeesuse on surnuist üles äratanud, elab teie sees, siis Tema, kes Kristuse Jeesuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes elab teie sees“, kirjutab taas Paulus (Rm 8:11). Maine elu, külv ja lõikus peavad olema igavese elu, külvi ja lõikuse teenistuses – siis on asjad korras.

Lõikustänupühal mõtleme muidugi ka maisele külvile ja lõikusele ning täname Jumalat selle eest, et Ta meie elatise eest heldelt hoolt kannab. Jumal aga tahab meid endale kaastöölisteks – olgu jumalasõna külvajaks, põlluharijaks või tootvaks töötajaks, laste kasvatajaks või muuks hea tegijaks. Võtkem siis Jumalalt tänuga vastu, mida Ta meile oma armust annab, lakkamata ise head tegemast ja Vaimule külvamast. Muus osas on lubanud Jumal meie eest hoolitseda ja kanda ise ära meie mured.