Ps 34:8–10: „Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad. Maitske ja vaadake, et Issand on hea. Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.” Aamen.
Laulik ütles, et Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad. Kes meist vajaks vabastamist? Millest või kellest vabastamist? Muinasjutumaailmas elavad taipavad harva, et nende vabadus on piiratud.
Kaks mõtlejat on kord mõnekümneaastase vahega väitnud midagi sarnast. Novalis teatas, et maailm peab muutuma muinasjutuks. Friedrich Nietzsche arvas mõnikümmend aastat hiljem, et maailm on muutunud muinasjutuks. Siit edasi võib väita, et me elame muinasjutus – muinasjutus, millel on reaalsusega väga vähe ühist. Muinasjutuks muutunud maailmas on kõik võimalik ja selles maailmas on väga vähe neid, kes veel millegi üle imestavad. Muinasjuttudes elavad inimesed peavad ka kõike seda, mida nende eelkäijad pidasid imeks või vähemalt imetlusväärseks – selleks, mille eest väljendada oma tänulikkust –, normaalseks ja kui sellises muinasjutumaailmas nende elus midagi nende lootusele vastavalt ei lähe, haaravad nad tablettide või nööri järele. Läänemaailma muinasjuttudel on peaaegu alati ilus lõpp: „Kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult edasi.“ Õnnelik edasielamine on midagi ainuvõimalikku. Surm vaikitakse maha, surma ees sulgetakse silmad. Ikka õnnelikult edasi.
Muinasjutumaailmades elab palju uimas olijaid. Nad oleksid nagu midagi uimastavat tarbinud ja on sellest sõltlased. Kuid muinasjutumaailmades elab ka palju rahulolematuid. Nad ei ole rahul teistega: valitsusega, ülemustega, oma lähedastega, sest nemad ei lase rahulolematutel nende ilusas maailmas rahus ja edukalt elada. Nad segavad, ei anna piisavalt vahendeid ega võimalusi elada pidevas uimas.
Muinasjutumaailmas elavad inimesed väldivad kannatusi, kaotusi. Pühakiri aga ütleb, et ka need kuuluvad Jumala poolt õnnistatud elu juurde.
Me ei saa alati muuta olukordi, kuid me saame muuta oma vaatenurka – seda, kuidas me olukordadele vaatame. Kellele raskus, kellele väljakutse. Kellele põhjus loobumiseks, kellele põhjus enda kokkuvõtmiseks. Kes näeb enda ümber pidevalt vaenulikkust, halbu inimesi, kes ingleid ja Jumala õnnistust.
Kui meie kiriku torni restaureerijad torni vett läbi laskva plekk-katuse hiljuti eemaldasid, tuli selle alt nähtavale suur hulk pehkinud puitu. Pärast 1951. aastat olid ehitajad torni stabiliseerimiseks valanud müürilatid segusse ja teinud puittalade peale 25-sentimeetrise paekivide ja lubimördikihi. Tulemuseks oli see, et puit pehkis ja kogu torni kiviosale toetuv kandetalastik muutus mitte tornikatuste kandjaks, vaid selle lisaraskuseks. Seega pilt, mis seal tornis nüüd avanes, oli kõhedusttekitav – ja selline olukord on seal olnud juba aastakümneid. Lihtsalt praegu tuli see nähtavale.
Mis siis nüüd saab? Kellele seda nüüd veel vaja oli? Kes selle kinni maksab? Palju küsimusi. Tegelikult peaks seda olukorda vaatama kui suurt õnne ja õnnistust. Tööd said alguse piksekaitse väljavahetamise vajadusest ja sellele tööle eelnenud vaatlusest. Lõpuks jõudsid restaureerijad otsuseni paigaldada tornikatusele uus plekk, restaureerida tornikatuse kandetalastik ja teha nii torni kui ka kiriku teiste välisseinte krohvi- ja värviparandusi. Ja nende tööde tegemisel avastati olukord, mis oleks võinud üsna peagi viia kohutava õnnetuseni. See on õnn ja õnnistus, see on Taevaisa hoidmine, inglite kaitse.
Seda kirikut on läbi aegade imeliselt hoitud. Seegi kord saame öelda, et inglid on olnud leerina selle pühakoja ja ka meie ümber, meid ja paljusid teisigi kaitsnud. Raha pole maailmast kadunud. Jeesus ei öelnud, et Ta ei tea, kas Ta sellesse maailma tagasi tulles leiab siit veel raha. Küllap Ta aimas, et aastal 1971 seob finantsmaailm raha kullast lahti ja raha juurdetrükkimine on lihtsamast lihtsam. Jeesus kahtles, kas Ta siia tagasi tulles leiab siit veel usku. Loodame, et Ta meis seda leiab – leiab nii usku kui ka tänulikkust.
„Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad.“
Ühest Issanda inglist piisab, et kaitsta Jumala pelglikke. Kuidas see vana Iiri õnnistussoov oligi: „Issand olgu su ees ja su taga, su all ja su kohal. Su ees, et sulle juhatada õiget teed. Su taga, et sind kaitsta vaenlaste eest. Su all, et sind üles aidata, kui komistad ja kukud. Su kohal, et sind alati õnnistada.“
Ühest Issanda inglist piisab. Seepärast soovitatakse meile, et me oma mured Issanda peale veeretaksime, sest Tema kannab hoolt omade eest. Ei, see ei tähenda, et Kõigeväelist usaldavad, Jumalasse uskujad ei satuks raskustesse, et neid ei tabaks õnnetused, kaotused. Jeesus ei õpetanud meid Meie Isa palves paluma, et „Ära saada meid raskustesse, kannatustesse“. Ta ütles, et me paluksime: „Ära saada meid kiusatusse.“ Üheks kiusatuseks on Jumala unustamine, Temaga mittearvestamine. Oma lootuse panemine iseenda tugevusele, nupukusele, ekslikele inimestele.
Laulik jätkas: „Maitske ja vaadake, et Issand on hea Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.“
Miks paljud kaugenevad kirikust, loobuvad kristlusest, kuigi nad on käinud pühapäevakoolis, saanud koolis usuõpetust või läbinud leeri? Kui see kõik jääb vaid teooriaks, mida ise ei praktiseerita, kui arvatakse, et piisab teadmistest või et ristimine ja leeriõnnistus kuidagi iseenesest peaksid hakkama meie elu muutma, asetama meie ümber Jumala kaitse, hoidma meid raskuste eest, siis tuleb paratamatult pettuda. Ristimine pole vaktsineerimine, mille järgi ükski häda meid enam ei taba. See on ühenduse loomine inimese ja Kõigeväelise Jumala vahel ja ristitud laste vanemad ja täiskasvanud ristitavad ise tõotavad, et teevad kõik, et seda ühendust omalt poolt hoida. Kui inimene oma osa tegemata jätab, ei pea ta imestama, kui ristiusk enam ta juures ei toimi. Kui sa ei maitse ega vaata, et Issand on hea, siis sa ei saagi ju seda headust kogeda, või Sa ei taipa, et headus, millest sa osa saad, on Issanda headus ja heldus, arm ja armastus.
„Maitske ja vaadake, et Issand on hea. Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.“ Paljud tulevad ka täna seda tegema – maitsma Issanda headust. Armulaud, see on Issanda ihu ja vere vastuvõtmine – Tema suurima armastuse väljenduse vastuvõtmine.
Me ei tea midagi homsest, aga selles maailmas, kus ühe hetkega võib kõik muutuda, segi paiskuda, kindlana tundunu muutuda kaoseks, on mõistlik toetuda sellele, mis on jäädavalt kindel.
Tulen veel kord meie kiriku torni katuste näite juurde. Vanad ja targad meistrid on ehitanud katustele väga võimsa kandetalastiku. Sellel on sisemine, torni keskel olev kandetalastik ja müüril olevale kahele jämedale talale toetub veel 16 külgtala. Ligi sada aastat pärast selle valmimist leidsid järgmised meistrid, et olemasolevat konstruktsiooni on vaja kindlustada. Nad tõmbasid torni raskeid paekive ja segu ja ehitasid müüritaladele ja 16 katust kandva külgtala otstele võimsa kivimüüri. Nad ei mõelnud vist sellele, mis juhtub katuseräästa all kivis ja lubimördis oleva puiduga. Nad uskusid, et raskus, mille nad kandetalade ümber asetavad, hoiab tornikatust kindlana paigal. Paraku pehkis müüris olev puit ja tornikatus on püsinud aastakümneid vaid keskmisel, nii-öelda ematalal ja selle külgtugedel.
Meil on mõistlik end toetada sellele, mis on kindel ja jääv. „Mina olen seesama, eile, täna ja igavesti,“ ütleb Issand.
Üks vana tark on kord küsinud: „Millele sa loodad, kui sul ei ole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“
Jah, see on tõsi. „Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad. Maitske ja vaadake, et Issand on hea. Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.“
Ja need, kes seda teevad, võivad Jumalat paluda, nii nagu Marie Under seda on teinud:
Ole mu juures kodus ja kaugel,
päeval ja öösel mind kaitsku Su tiib.
Olen kord väsind, öövarjud kaugel –
saada üks ingel, kes mind Su koju viib.
Ingleid ja Jumala imelist hoidmist ja õnnistust on meie ümber lõpmata palju. Jätkugu seda ka meile ja olgu meil tarkust püsida oma elurännakul seal, kuhu see õnnistus ulatub. Aamen.
(Foto: Sven Arbet)
