Fl 4: 4–6: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ Aamen.
Paljud meist on küllap korduvalt küsinud oma lastelt või lastelastelt üht lihtsat küsimust: „Kas sa ka tänasid?“ või „Kas sa ütlesid aitäh?“ Mis oli see, mille eest meie meelest nad oleksid pidanud tänama? Sageli olid need väikesed materiaalsed asjad, kuid ometi pidasime me enesestmõistetavaks, et normaalne inimene tänab ka väikeste asjade eest. Aga me ise? Kas me oleme tänulikud rändurid või peame ütlema oma lastele ja lastelastele, väikestele sugulastele ja sõpradele: „Ärge tehke minu tegude järgi – see pole hea eeskuju. Tehke minu ilusate nõuannete järgi.“
Paulus kutsub kristlasi üles olema rõõmsad ja tänulikud. Kirjas filiplastele, kus ta sellest kõneleb, kirjutab ta vanglast, teadmata, kas teda homme ootab ees elu või surm, kannatused või vabanemine. Paulus ei kirjuta kogudusele haledaid lugusid. Ta ütleb: „Olge rõõmsad ja tänulikud!“
Piibel kõneleb tänamatusest kui ühest patu suurimast nähtavast viljast. Kui Paulus kirjutab oma kirjas roomlastele inimkonna traagilisest moraalset langusest, alustab ta sõnadega: „Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks“ (Rm.1:21–22). Kuidas me näeme iseennast, Jumala loodud maailma ja Jumalat? Üks võimalus sellele küsimusele õiget vastust saada on see, kui mõtleme, kui palju on meis tänulikkust ja kui sageli seda väljendame. Kas me kogume seda kokku ja ütleme inimestele tänu siis, kui nad kirstus lebavad, või väljendame oma tänu iga päev?
Oma kirjades väljendab Paulus taas ja taas oma tänu Jumalale ja pidevalt kutsub ta nende kirjade lugejaid üles tänulikkusele. „Olge tänulikud, valvake tänupalves, olge ülevoolavad tänus, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale,“ kirjutab ta koloslastele.
Palve on kui hingamine ja elugi on kui hingamine. Me ei saa kaua ainult sisse hingata. Inimlaps, kes Jumalalt vaid midagi palub – Teda tänamata –, ja inimlaps, kes Temalt vaid head vastu võtab – seda edasi kinkimata –, on nagu lämbuja, kes on unustanud välja hingata.
Peagi on lõikustänupüha. On aeg avada silmad ja vaadata kõike seda head, mida Jumal on meile kinkinud. On aeg näha Tema lõputut heldust, headust, halastust ja armu. On aeg küsida: kui mina olen olnud see, kellele Jumal on kinkinud lõpmata palju head, kellele saan siis mina kinkida osa sellest, mida mulle on kingitud?
On sügis. Loodus on imelises muutumises. Sügis oma rohkete andide ja säravate värvidega. Jumala loodud maailm. Laps, käes kimp värvilisi lehti, jookseb isa juurde, silmad säramas, ja ütleb: „Vaata, kui ilus!“ Aga isal pole aega vaadata. Ta mõtleb tähtsate asjade peale, ta räägib tähtsat juttu. Telefon on helisenud ja tähtsad asjad tahavad ajamist. Tähtsate suurte inimeste tähtsad asjad – kõik ju laste õnne nimel –, et oleks rohkem uusi asju, paremaid võimalusi, et oleks vähemalt sama palju ja natuke rohkem kui teistel. Sära lapse silmadest kustub. Lehed liuglevad maa poole. Peagi on ka lapsel oma telefon ja temagi ajab oma tähtsaid asju ja ta arvab, et selleks, et näha midagi ilusat, tuleb sõita kaugele-kaugele ja et sinna jõuda, tuleb teha palju tööd ja kui nii elad, siis polegi aega näha kõike seda ilusat, mis on lähedal – siinsamas su juures. Ja inimlaps liigub aina kaugemale ja kaugemale taevariigist siin ja seal ja nendestki, kes ta kõrvale on kingitud selleks, et tema hooliks ja armastaks ja kogeks hoolimist ja armastust. Kas see on elu? Kas sellisel elul on mõtet?
Pilliroog sahiseb sügistuules – kummardub vee kohale ja tõuseb taas. Meie, ristitud – vee kohale kummardunud –, kas me tõstame pilgu taevasse, kas kummardume maa ja taevaste Looja ette tänus igal Tema poolt meile kingitud päeval oma elus?
PALVE: Issand, ava meie silmad, et me näeksime, kui palju on meil põhjust olla tänulikud palverändurid.
