„Paulus jäi seisma keset Areopaagi ja ütles: „Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud, sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: „Tundmatule Jumalale.“ Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile. Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud, ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik. Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.“ (Ap 17:22–28).
Palusin kord kahel väga tublil ja usinal leeriõpilasel, kes olid leeritesti küsimuste vastused kõik kenasti ära õppinud, lahendada lisaks ka praktiline ülesanne. Üks neist oli tulnud leeri selleks, et oma last ristida, teine soovis saada selle lapse ristivanemaks. Laps oli alles paari kuu vanune. Palusin neil ette kujutada, et see lapsuke on jõudnud maailma avastamise, küsimuste esitamise ikka, saanud umbes viieaastaseks ja esitab küsimuse: „Kes on Jumal? Mida Ta teeb? Missugune Ta on?“ Kuidas seletada seda nii, et ka viieaastane laps aru saaks – sest kui saab tema, siis saavad teisedki, kes meilt meie usu kohta pärivad. Ja mitte ainult – kuidas rääkida Jumalast nii, et laps, et inimene, kellele me Jumalast kõneleme, mitte ainult et saaks aru, vaid et see Jumal saaks tema jaoks ka lähedaseks ja omaseks, saaks Taevaseks Isaks, kelle poole saab julgesti ja loomulikult palvega pöörduda? Lapse ristimine on äärmiselt vajalik ja õige samm tema vanemate poolt, parim, mida nad lapse heaks teha saavad, aga Jeesus ju käskis mitte ainult ristida, vaid ka õpetada. Nii vanemad kui ka ristivanemad tõotavad lapse ristimisel teda kristlikult kasvatada. Kuidas nad siis oma tõotust täidavad, lapsele Jumalat tutvustavad? Kui need leerilapsed proovisid minu peal, kuidas lapsele Jumalat tutvustada, siis selgus, et see polegi nii lihtne ülesanne. Ega ma äärmiselt teadmishimulise lapsukesena neile nende ülesannet muidugi liiga kergeks ka ei teinud. Aga siiski – ehtsate laste peal pole küsimustele vastamine sugugi lihtsam. Kas teie olete proovinud? Kui ei – tehke proovi.
Kõik me ristiinimesed ju justkui tunneme oma Jumalat, ootame Temalt midagi, kõneleme Temaga palves, vahel tunneme Tema ligiolekut, Tema abi. Meil on Temaga seoses mingi kogemus. Aga kuidas see kõik lihtsalt ja kõigile arusaadavalt kokku võtta, seda teistele edasi anda?
Apostel Paulus leidis Ateenast, linnast, mis oli täis kõikvõimalikke pühamuid ja ebajumalakujusid kõikvõimalikele jumalatele, ühe ebatavalise altari. Altari, millele oli kirjutatud: „Tundmatule jumalale.“ Linnaelanike poolt muidugi äärmiselt ettenägelik. Kui jumalaid on palju ja tahad kõigiga hästi läbi saada, siis võib mõni lihtsalt ununeda, mõni nimi ununeda. Ja nii püstitati igaks juhuks ka altar tundmatule jumalale, et tolle tundmatugagi hästi läbi saada. Misjonärina tutvustab Paulus ateenlastele tundmatu jumala nimetuse all ristiusu Jumalat, sedasama maailma ja kõige selles oleva loojat, keda meiegi tunneme, kes on meilegi Jumalaks. Jumalat, kelle kotta me ikka ja jälle pühapäevahommikuti koguneme. Jumalat, kelle poole me palves pöördume oma elu ilusatel ja keerulistel hetkedel. Jumalat, kelle poole oleme õppinud pöörduma sõnadega: „Meie Isa, kes Sa oled taevas.“
Apostel Paulus kõneles filosoofidele, inimestele, kes mõtlesid keerulistes teoreetilistes kategooriates. Inimestele, kellele see tundmatu Jumal, keda Paulus neile tutvustas, oli üks paljude hulgast ja nende elus mingit määravat tähtsust, mingit osa ei omanud. See Jumal oli nende jaoks vaid üks paljudest, huvitav teoreetiline konstruktsioon. Apostel Pauluse Jumala-tutvustus on tegelikult väga hea: täpne ja konspektiivne. Kohane just sellele publikule, kellele ta esines, teoreetikutele, inimestele, kes tuginesid ratsionaalsele mõistusele. Aga kuidas kõnelda neile, kellest tahame, et Jumal oleks nende jaoks enamat kui kuiv teoreem? Kust leida õigeid sõnu, sõnu, mis kõnelevad südamele?
Küllap on üheks lahenduseks, kui endal sõnu napib, kasutada teiste sõnu. Ehk oleks üheks võimaluseks kõneleda Jumalast teistele näiteks psalmidega, mis on ära toodud pühakirjas? Psalmid, kus on kaunilt kirjeldatud Jumala väge ja võimsust, Tema heldust ja armu. Paljude ristiinimeste jaoks on just psalmide sõnad need, mis kõnelevad südamega, rahustavad, kinnitavad, annavad jõudu ja lootust. Kui need kõnelevad meiega, küllap kõnelevad need ka teistega. Miks mitte ka laste ja lastelastega, kellele õhtuti ju ikka tuleb unejutte ette lugeda. Miks mitte lugeda neile ette ka mõni psalm? Hea võimalus lastega Jumalast rääkida. Neile mõni lühike õhtupalve selgeks õpetada.
Nädal tagasi algas meie koolides uus õppeaasta. Lapsed saadeti kooli, et nad omandaksid uusi teadmisi. Kahjuks ei anta tänapäeval enamikus koolides enam teadmisi kõige olulisemast: sellest, kuidas olla inimene, inimene selle parimas mõttes, kuidas olla Jumala laps, Tema kaastööline, Tema pärija. Enamasti Jumalast koolis üldse ei kõneldagi. Vaid talvised jõulupeod peetakse pühakodades, sest nende saalid on suuremad ja pidulikumad kui koolisaalid. Siis ütleb õpetaja ka mõne vaimuliku sõna enne kontserdi algust. Aga ehk ongi õige ja parem, et seda, kõige tähtsamat eluks, õpetavad lastele nende kõige tähtsamad inimesed: vanemad ja vanavanemad, need kes on lapsele elu andnud. Nii on alanud uus kooliaasta ka lapsevanematele ja vanavanematele. Nagu apostel Paulus, on nemadki kutsutud misjonärideks ja õpetajateks. Aga ka õpilasteks. Kõik me oleme oma elupäevade lõpuni õpilased, sest Jumal on nii suur, nii haaramatu, et kuni oma elupäevade lõpuni on meil Tema kohta alati midagi uut teada saada. Ka neil, kes teisi õpetavad, kõigil õpetajatel, kõigil vanematel, kõigil ristiinimestel. Õnnistatud uut algavat kooliaastat meile kõigile, õnnistatud õppimist ja õpetamist!
