Nädala mõte

„Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud“ (Ilm 3:1–2).

Räägitakse, et vene kirjanik Nikolai Gogol olevat paaniliselt kartnud saada näivsurnuna maha maetud. Ta oli isegi hoiatanud selle eest oma sugulasi. Aga kui tema haud 1931. aastal avati, et klassikut auväärsemasse paika ümber matta, ei leitud tema luustikku mitte pikali, vaid küljeli asendis ja kirstukaant oli seestpoolt kraabitud. Võib ainult kahetseda, mida kirjanik ja teised varjusurmas hauda pandud õnnetud on tundma pidanud.

Kuid meie ei peaks mitte küsima, mis tunne on näivsurnuna maetud saada, vaid pigemini: mis tunne on näivelavana elada? Inimene võib väliselt elada oma elu, kuid olla seesmiselt surnud – ja nii on ka elu, mida ta elab, üksnes näivelu. Kahetsusväärselt palju leidub tänapäeval neid õnnetuid, kes tunnevad, et elu pole tõeline.

Sellist olukorda silmas pidades öeldaksegi tuimaks jäänud rahvale: „Sa elad. Ometi oled sa surnud!“ See tähendab: sa elad küll välises mõttes, kuid vaimselt on see näivelu. Kõlbeliselt surnud inimesi on kirjeldanud Gogol ilmekalt oma „Surnud hingedes“. Olla näivelav, see tähendab olla õigupoolest surnud.

Mida tähendab olla elav? Tõelise elu oleme me vastu võtnud väljastpoolt, seega peab tõeline elu ka edaspidi avanema väljapoole. Surnud on inimesed ja rahvad, kes elavad ja loodavad ainult iseendale ning usuvad üksnes iseendasse. Elu pärineb Jumalalt! Viimsetes küsimustes saab tõeline elu ka püsida ainult rajatuna Loojale. „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks“ (Ps 33:12). Jumal on valinud enesele pärisosaks kõik rahvad ja inimesed, kes usuvad Temasse ja armastavad Teda, st tahavad Temaga heas vahekorras suhelda. Seega – valik on meie!

Kui aga inimene unustab Jumala, samuti oma ligimesed ning keerleb ainult iseenda ümber, siis tõmbab ta enda peale hävingu. Jeesuse sõna Jeruusalemmale – „Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha.“ – võime tõlgendada piltlikult kõikide olukordade kohta, kus elatakse ainult endale. Siis juhtub mis tahes viisil, et ei jää „kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega“ (Lk 19:43–44). Meilegi on praegu antud soosinguaeg, et loobuda näivelust tõelise elu ja tuleviku kasuks. Aga kui egoistlik-individualistliku eluviisi kasvades ka vastuolud kasvavad, saabub kukkumine.

Kas aga tänapäeval ei kutsuta Jumala asemel usaldama pigem teadust, mis pidavat lahendama meie probleemid? Vanasti oldi usklikud, nüüd teaduslikud! Kuid ega teadus usku kummuta: religioon läheb teadusest kaugemale, kuid ühtlasi kaasab selle. Nii võivad teadlaste hoiakud olla religioossed (ehk ka antireligioossed, mis on ju pahupidi religioossus!). Või peegelduvad teadusilmas usuliste talituste maneerid ja varjud.

Religioossed rituaalid teaduses on üsna ilmekad. Mäletan ise, kuidas olin Tartu ülikooli aulas vastu võtmas doktoridiplomit (2001. aasta detsembris). Kogu talitus meenutas jumalateenistust: pärast algusmuusikat pidas toonane rektor Jaak Aaviksoo „pihikõne“, manitsedes tähele panema ärevaid aja märke. Järgnesid „liturgilised“ osad, lõppedes professor Jaak Kangilaski „jutlusega“, mis kestis ehtsalt luterlikul moel täpselt 20 minutit. Lõpuosas toimus „armulaud“, kus jagati doktoridiplomeid. Alguses, lõpus ja vahepeal kõlasid ka koorilaulud. Kõikjal liikus ringi pühalikult väärikaid, habemes ja habemeta „teaduspreestreid“, kellele ei julgenud aukartustunde tõttu lähenedagi.

Ühel teisel korral – Uku Masingu 100. sünniaastapäeva mälestusaktusel (2009. aastal) – nimetas Tartu ülikooli tollane õppeprorektor Birute Klaas samas aulas ülikooli vaimutempliks. See meenutas mulle, et Isa tempel asus Jeruusalemmas, Poja pühamuteks on kirikud ja (Püha) Vaimu tempel on järelikult ülikool. See läheb kokku valgustusajastu religioosse mõtteviisiga, et on olemas ainult üks Jumal ehk Vaim ning kõik religioonid (juutlus, kristlus jt) on ainult üheks versiooniks, kuidas Temaga suhelda. Kristlust peeti küll enamasti religioonide tipuks, olles kõige harituma inimkonna osa usundiks läänemaailmas, kuid ülikool (universitas) oma teadusliku universaalsusega on ülem kõigest.

Seepärast pole ime, et ülikoolide teaduskeskkonnas säilis suur hulk ülalosutatud religioosseid elemente. Samuti ei tule imestada, et ülikoolidessegi võib tungida näivelu, mida poliitik Mart Helme iseloomustas hiljuti Oru Pearu eeskujul „hobusevargusena“. Individuaalne krabamine toetusrahade järele, formaalselt korrektsete tööde masstoodang ... sellistel töödel on vähe väärtust, kuid need raiskavad palju energiat, on plagiaadid. Kõike taolist ei juhtu ainult ülikoolides, vaid kõikjal meie elus. See kõik on näivelu, mis tuleneb konkureerivast individualismist – ja mille all juba loodus üha katastroofilisemate muutuste kaudu kannatab. See on sõnum, mis puudutab kõiki inimesi, ükskõik mis usku või uskmatust nad on.

Konkreetselt on aga tänane sõnum antud kristlikule kogudusele, st nendele, kes on mõistnud Jeesuse Kristuse ilmutuse universaalsust ja ainulaadsust. Tuleb hüljata kõik näivelu vormid! Tuleb pöörduda algusse ja parandada meelt, muidu tuleb Issand ootamatult nagu varas öösel. „Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud … Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis tunnil ma tulen su peale“ (Ilm 3:3). Me ei tea, kust otsast meie elu kärisema hakkab näivelu kuhjade suurenedes, kuid see toimub ükskord kindlasti. Meie kohustuseks on elu lõhkumine kõikidel tasanditel ära hoida.

Teisisõnu ja kokkuvõttes: meil ei tule karta mitte näivsurnuna maetud saada, mis on peaaegu võimatu, vaid näivelavana elada, mis on täiesti võimalik. Kristlik sõnum on, et nii nagu näivelule järgneb tõeline surm, järgneb tõelisele elule ainult näivalt surm, sest meil on tegemist elava Issandaga. Meil on võimalik elada tõelist elu ja tunda rõõmu Issanda lõputust headusest, mis saab osaks kõigile Tema sõpradele.

Õnnistatud suve lõppu ja uut algust sügisel!