Nädala mõte

„Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega!“ (Ps 8:4–6).

Äsja möödus 50 aastat esimesest Kuu missioonist. Ameeriklaste Apollo projekt oli jõudnud niikaugele, et inimese jalg võis astuda esmakordselt Maa kaaslase pinnale. Mäletan hästi, kui suur uudis see oli. Õpetaja ütles koolis: „Nüüd te ei saagi enam paisata näkku oma vaidluspartnerile: „Mine Kuu peale!“ Sest äkki lähebki.“

Aja jooksul on aga kerkinud vaidlustajaid, kes peavad Kuule maandumist ennast pettuseks ning kinnitavad, et tookordsed kaadrid olevat valmistatud kusagil stuudios. Ka tulevat inimkonnal esmalt teha maised asjad korda, enne kui minna kosmosesse ringi kolama, millega kaasnevad asjatud hiiglaslikud kulutused. Nagu ütleb ENN KASAK, on Kuu peal käimise eitajate hulk aja jooksul pigem kasvanud kui kahanenud.

Siiski on Kuu missiooni eitada palju raskem kui jaatada. „Kui nõutakse, et Kuul käimist peab tõestama, siis peaks küsija kõigepealt ise selgitama, milline see tõestus peaks välja nägema. Kas teaduslik tõestus? Ajalooliste sündmuste toimumist ei saa teaduslikult tõestada,“ kinnitab tuumafüüsik ja teadusfilosoof. Analoogselt Kuu peal maandumisega saab kahtluse alla panna mis tahes minevikusündmuse, luues loogika abil mingisuguse võltsinguteooria (meenutagem Jeesuse hauapaiga vaidlustamist jms).

Kuid laiemast kontekstist ilmneb, et lavastamine on märksa kahtlasem kui tegelik toimumine. „Kuule lendamise vahendid tuli ikkagi ehitada ja neid avalikult katsetada ning avalikult välja kuulutatud stardid pidid samuti toimuma. Seega ei oleks pettus kulutusi vähendanud. Kogu aeg pidi arvestama vahelejäämise riskiga, see oleks NASA ja terve USA naerualuseks teinud. Mis mõtet on jätkata võltsimist veel kuuel korral, sooritades mitu Kuu reisi, riskides taas katastroofilise vahelejäämisega? Projektiga oli seotud väga palju inimesi, kuid kõik on osutunud kummaliselt suud pidavateks persoonideks, mingit otsest leket võltsingute kohta pole olnud juba 50 aasta jooksul.

Seega ka kaudsed tõigad viitavad süsteemselt, et see programm ei saanud olla võltsing. Nii ei ole ka mingit alust, „et nullistada astronautide ja nende lennud võimalikuks teinud inimeste töö, kuulutades nad kõik valetajaks“, lisab Kasak. „Kuu peal kõndinud inimesed teavad ise üsna täpselt, kas nad olid seal või mitte. Üpris kindlasti teavad seda ka orbiidimoodulites viibinud inimesed ja veel paljud teisedki.“* Neid valetajaks teha ei ole vähem ebaeetiline, kui väita seda algkristlaste kohta. Usk ja teadus näivad paarilised olevat ka selles, et nende ausaid esindajaid peetakse alusetult võltsijaiks.

Miks tasub sooritada kosmoselende? Eks ikka samal põhjusel, mis tegi inimese ainult „pisut alamaks Jumalast“! Uued teadmised ja oskused on vajalikud kõige erinevamatel põhjustel. Neist hoiduda ja maa külge klammerduda pole kohatu ainult teadusele, vaid ka usule, sest Looja ise on ehtinud meid endasarnase „au ja austusega“. Inimesed, kes mattuvad maisesse ellu, ei märka enam taevaseid asju, pidurdades oma tunnetusvõimet. Kosmosesse kaedes aga õpime tundma uusi horisonte, millest enne polnud aimugi, hakates seeläbi selgemini tajuma ka nähtamatult ligiolevat Jumala taevast.

Üsna huvitavalt kirjeldas Kuu peal viibimise kogemust astronaut JAMES IRWIN, kes pärines küll usklikust perest, kuid sai aktiivseks kristlaseks alles pärast seda, kui ta jalg oli astunud kaheksanda inimesena meie koduplaneedi kaaslase pinnale. „Mulle tundus, et Jumal on väga lähedal,“ tunnistas ta. „See kogemus oli nii reaalne, et ma vaatasin korduvalt üle õla, kas seal on keegi!“ Hirmu polnud tal juba lennu algusest peale, pigem eelaimdus millestki väga heast ja erilisest, mis nõudis üksnes ettevaatlikkust. Kuu peal rõhutas erakordset olukorda tunne, et kõik palved said vastuse silmapilkselt.

Hiljem mõtiskles astronaut: „Kas Maa peal on sellist seisundit üldse võimalik saavutada?“ Maakera ei ümbritse ju mitte ainult atmosfäär, vaid ka inimkonna vaimne taak. Pauluse sõnul on meil peale inimeste tegemist ka vaimsete „meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega“ (Ef 6:12).** Kuidas tahes neid jõude kujutleda, on ilmselt juba Kuu väljaspool Maa vaimset mõjusfääri, mistõttu ka Jumal, kes on Vaim (Jh 4:24), on kergemini kohatav.

Mida ütleb see meile? Seda, et Jumala tahtel, kellest ainult pisut alamaks me oleme loodud, on inimesel kohane tegeleda argielust kõrgemate asjadega. Eitades Kuu peal käimist – ehk teisisõnu tavapärastest võimalustest kaugemale jõudmist –, ei vabane me maistest piirangutest ega „taevaalustest kurjuse vaimudest“ iial. Meil tuleb aldis olla hingelisele taevateekonnale, sest Jumal on leitav ka maa peal – seal, kus end saginast lahti raputame ja kõrgemale kaeme. Nii tuleks ka puhkuste perioodil kiskuda end lahti asjaajamistest, kaeda suveööde tähistaevast ja õppida tundma Jumala ligiolu.

Head suvenädalat kõigile!

*****

* Enn Kasak „Kas Kuu-pealne oli kuupealne?“ – Postimees. 20.07.2019.

* Bianca Mikovitš „Kuul käinud astronaut Tallinnas: tajusin selgelt, et me ei ole seal üksi“ – Maaleht, 20.12.2018.