„Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse“ (Mt 5:7).
Mõnes vanemas piiblitõlkes on seda Jeesuse ütlust tõlgitud ka nõnda: „Õndsad on armulised, sest nemad saavad armu.“ Milline peaks siis olema inimene, kes suudab olla halastav ja armuline, st selline inimene, keda Jeesus õndsaks kiidab? Arvan, et eelkõige peaks selline inimene olema suuremeelne.
Suuremeelsus – see on sõna, mida inimeste iseloomustamisel just sageli ei kasutata. Ehk sellepärast, et selliseid inimesi, kelle kohta saab seda omadussõna kasutada, pole kuigi palju. Suuremeelne. Kui lahutame selle mõiste kaheks, siis saame sõnad „suur“ ja „meel“. Meeltega me tajume maailma, saame sellest ettekujutuse. Ja sellele ettekujutusele vastavalt me ka tegutseme. Mida avaram, mida suurem on meie tajumisvõime, mida avaramad ja tundlikumad on meie meeled, seda paremini, seda sügavamalt mõistame maailma, milles me elame, seda paremini tajume jõude ja vägesid, mis meie ümber tegutsevad. Avatud meelega suudame paremini mõista meid ümbritsevaid inimesi, näha rohkem võimalusi. Mida avatum ja avaram on meie meel, seda enam suudame ka vastu võtta, taibata Jumalat, sest temagi ligiolu, tema loomistööd me tajume eelkõige meelte kaudu.
Suuremeelne inimene, inimene, kellel on avatud meel, suudab näha oma ligimeses peituvat head, mis võib üsnagi sageli olla peidus paksu patukihi taga, olla peidus inimese poolt enda kaitseks ehitatud kalkusemüüri taga. Seega on ta ka valmis andestama neile, kes tema vastu eksivad, sest ta näeb väärtuslikku, näeb lootust seal, kus teised seda ei näe. Suuremeelne inimene on üle hirmust, väiklusest, igapäevaelu pisiprobleemidest. Suuremeelne inimene suudab näha kadunud või kaotatud võimaluste asemel uusi. Tal pole vaja pigistada võlgnikult võlga välja kas või verehinnaga, tal on võimalus halastada, kustutada võlglaste võlad, sest nähes uusi võimalusi, saab ta endise taastada ja rohkematki saavutada. Seega on tal võimalus olla siiralt armuline, ilma et see talle endale koormavaks muutuks. Ja veel: kuna suuremeelne inimene nõnda laialt maailma haarab, ka varjatut suudab märgata, siis tunneb ta ka siirast huvi ja vastutustunnet kõige selle ees, mis teda ümbritseb – nii elusa kui elutu ees ja on valmis sekkuma, et maailma parandada. Kas ei tule tuttav ette – pea sedasama, mida kõneleme suuremeelse inimese kohta, saaksime öelda ka Jumala kohta. Aga Jumal ju kutsubki meid oma lasteks ja iga isa loodab, et tema lapsed oleksid tema sarnased.
Avardagem siis oma meeli, et meiegi võiksime olla suuremeelsed, olla halastajad ja armulised, olla sellised, nagu on meie taevane Isa.
