Nädala mõte

Lk.14:16–24: „Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: „Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind!“ Ja teine ütles: „Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind!“ Ja veel teine ütles: „Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla.“ Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: „Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid!“ Ja sulane ütles: „Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi.“ Ja isand ütles sulasele: „Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks tungil täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!“.“

Jeesus jutustab oma loo suurest pidusöögist mehele, kes oli talle öelnud: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!“ Seega ei jutusta Jeesus millestki väiksemast kui Jumala riigi suurest pidusöögist ja sellele kutsututest ja selle kutse tagasilükkajatest. Need, kes siis seda jutustust kuulsid, olid kindlad, et kui Messias, Päästja, saabub, algab aeg, mis on kui lakkamatu pidusöök, ja nendele, vagadele variseridele, on sissepääs sellele peole garanteeritud.

Iga jumalateenistus peaks olema pidu. Kirik võiks olla taevariigi eeskoda ja armulauaga jumalateenistus eelmaitse taevariigi pidulauast. On ju ka armulaua üks kreekakeelsetest nimedest „euharistia“, mis tõlkes tähendab 'rõõmsat söömaaega'. Armulauale kutsutakse sõnadega: „Tulge, sest kõik on valmis.“ Ja küsimus ei ole selles, kui suured on laual söögi ja joogi kogused. Küsimus on selles, mida meile pakutakse – mille juurde meid kutsutakse ja kes on see kutsuja, kes julgeb kutsudes väita: „Tulge, sest kõik on valmis.“

Kas pole see hämmastav, et meidki on kutsutud! Meid on kutsutud taevariigi pidusöögile ja kutsuja on kuningate kuningas. Me ei tea, mitmendat korda ta oma sulase oli välja saatnud, kui Tema kutse meieni jõudis ja me tulime. Meil on mõtet imestada selle üle, et meid kutsuti, kutsuti korduvalt ja kannatlikult ja lõpuks me tulime ja oleme tänagi tulnud. Nii palju on sellist, mis püüab meilt võtta kogu meie tähelepanu, kogu meie aja, nii et lihtsalt seda aega, et kuninglikule pidusöögile tulla, ei jää. Vahel on küll natuke piinlik mõelda, et tegelikult on just Tema, kes meid oma pidusöögile kutsub, meile andnud kogu meie aja, meie elu, meie annid ja kuidas me saame Temale saata sõnumi: „Suur tänu kutse eest, aga teate, mul on tähtsaid tegemisi. Mul pole aega. Mul on midagi olulisemat teha. Ma ei taha tulla. Tahan pikemalt magada, rohkem tööd teha, arvutit ja televiisorit põrnitseda, meelt lahutada. Tead, naine või mees või lapsed ja töö ja kõik see, mille Sina mulle oled andnud, võtab minult kõik minu aja – Sa peaksid minust aru saama …“

Aga äkki selle pärast ei olegi aega, et olen kaotanud ühenduse Temaga, kes on aja kinkija? Äkki sellepärast ongi elu nii hall, üksluine ja armastuseta, et ühendus Elu andjaga – Temaga, kes on Armastus, on katkenud?

Kuid veel üks oluline asi, et mõistaksime õigesti seda Jeesuse jutustust. Idamaal ja eriti araabia maailmas on küllakutse pidusöömaajale midagi nii tähtsat, et sellest keeldumine on kutsuja tõsine solvamine ja teistkordse kutse tagasilükkamine on võrdne sõjakuulutamisega. Pidusöögile kutsuti kaks korda. Üks kord pikalt enne pidusööki ja sellele jaatavalt vastanutega peoperemees ka arvestas. Teine kord saadeti vaid teade kellaaja kohta. Iga kuulaja mõistis, miks Jeesus räägib sellest, et kojaisand kutsutute keeldumise peale vihastas. Kuid tundub, et Jumalgi võib vihastada, kui Tema poolt välja valitud Tema kutse tagasi lükkavad.

Taevariik pole vaid kusagil kunagi ehk-saabuvat – midagi apokalüptilist. See on midagi, mis on meis või mille ligidal võime me olla juba täna ja praegu. Me ei saa endale ise garanteerida taevariiki sissesaamist. Me ei saa sinna endale kohti ka kinni panna ja me võime oma võimaluse sinna saada ka maha mängida. Me võime olla täna sellele lõpmata lähedal ja elu lõpus sellest kättesaamatult kaugel. Seepärast tasub olla erk, ärkvel, avatud, tähelepanelik, et kui kutsuja kutsub, ei otsiks me vabandusi, et me ei peaks midagi sellest tähtsamaks.

Mõtleme aga hetkeks veel esmakutsutute vabandustele. Mitte keegi neist ei ütle, et ta ei saa tulla, sest peab midagi halba tegema. Paistab, et neil kutsutuil läheb elus üsna hästi. Nad on edukad. Üks väitis, et on ostnud põllu ja peab seda vaatama minema. No mida sa sest põllust nüüd vaatad, kui see juba ostetud on. Tark vaatab kauba ikka enne ostmist üle. Teine teatas, et peab minema proovima just ostetud viit paari härgi. Tahab kohe veenduda, et ei ole petta saanud, nagu Štšukari taat mustlaselt ostetud hobusega. Äkki on nad vaid pealtnäha ilusad loomad, aga tööloomadeks ei kõlbagi? Igal juhul vabandavad mõlemad end välja üsna sarnase asjaga: nad väidavad, et on just suure ostu teinud ja loobuvad pidusöögist, et veenduda, kas nad on ikka hea tehingu teinud. Neil pole aega mingite taevariigi asjade jaoks. Kas pole nii ka täna paljudega – nad ei luba endale ajaraiskamist? Mingu neil nii hästi kui tahes, olgu nad nii edukad kui tahes, neil pole aega puhata, tänulikult teistega oma rõõme jagada, sest ikka on kellelgi teisel veel parem põld, parem maja, parem auto. Ja neil, või äkki ka meil, pole kunagi piisavalt, sest alati on kellelgi rohkem kui neil. Ja Jumalariik las ootab. Nii kogub inimene mingeid värvilisi kaduvaid klaashelmeid ega märka, et Jumal pakub talle hindamatuid kalliskive.

Kuid kolmas leiab äraütlemiseks küll ilusa põhjuse: „Ma olen võtnud naise.“ Jeesuse-aegsed juudid pidid sellist põhjust küll tõsiseks pidama. Isegi sõjaväeteenistusse kutsumise puhul oli naisevõtt nii tõsine põhjus, et noor naisemees jäeti aastaks oma naise juurde ja temalt ei saanud seaduste järgi aasta jooksul nõuda paljude muudegi kohustuste täitmist. Kuid Jeesus ei räägi oma jutustuses sõjaväeteenistusse kutsumisest või kohustustest ühiskonna ees, vaid taevasele pidusöömaajale kutsumisest ja sinna minnes tasuks naine ja kõik oma lähedased kindlasti kaasa võtta ja kui nad kutset pole saanud, siis tuleks kõik teha, et nad hakkaksid seda kutset igatsema.

Meid on kutsutud ja kutsuja on teel ka täna. Paistab, et seal taevariigi pidusaalis on väga palju ruumi, et ikka veel kõlab see vana kutse: „Tulge, sest kõik on ju valmis!“ Millise vastuse anname meie täna ja homme sellele kutsujale? Kas leiame vabandusi, otsime mõne põneva põhjuse ja keeldume või läheme seda kutset kuuldes tulvil hämmastust ja tänulikkust?

Kus me võiksime seda kutset kuulata? Avades Piibli. Palvetades. See kutse kõlab kirikukellade helinas ja seal, kus meid kutsutakse tunnistama oma pattu ja meile kuulutatakse armu, ning seal, kus kuuleme armulauale kutsumise sõnu: „Tulge, sest kõik on ju valmis! Kõik on valmis – ka meile, kõik: elu ja rahu, rõõm ja valgus ning seda lõppematult. Ja järgnedes sellele kutsujale, võime me end avastada äkki ühes teistsuguses maailmas, milles me ei vaja enam pooltki sellest, mille nimel oleme jätnud suure osa oma elu elamata ja valgus paistab meie peale ja rahu ning rõõm ei lahku meie hingest ja me märkame, et jumalateenistus ongi pidu ja me tuleme ikka ja jälle, sest siia meid kutsutakse ja siin meid oodatakse ja me ei kahtle, et kutsujal on tõepoolest kõik valmis ka meie jaoks. Seal kõlab kutse: „Tulge, sest kõik on valmis!“ ja kutsuja jagab meile märki suurimast armastusest ja seda jätkub meile kõigile. Ilusat tulemist ja päralejõudmist Jumala kotta ja taevariigi suurele pidusöögile! Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud ja mis inimmeelde pole ealeski tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad, ja armastajate meeled on erksad.