Nädala mõte

„Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!“ (Jh 3:30).

Jaanipäev ja võidupüha – need kaks päeva moodustavad otsekui topeltpüha suve hakul (23. ja 24. juunil). Jaanipäeval meenutame Ristija Johannest, keda kutsutakse ka Eelkäijaks, sest ta oli teevalmistajaks Jeesusele. Võidupühaga aga tähistame suurt võitu Vabadussõjas baltisaksa Landeswehri üle – sellest sündmusest möödus tänavu sada aastat. See oli otsekui revanšiks kaotuse eest saksa rüütlitele muistses vabadusvõitluses.

Mis on neil pühadel ühist? See, et nad tõstavad teevalmistajana või „eelkäijana“ esile midagi endast suuremat! Kui tahes vapper ei olnud võit Võnnu lahingus, taheti sellega sisse juhatada mitte vähem vaprat Eesti Vabariigi ülesehitamist. Kõikjal, kus iganes toimub areng, toimub see läbi enesesalgamise, pingutuste ja raskuste.

„Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!“ Need sõnad ütles Ristija Johannes, kui talle teatati, et rahvahulk tormas tema asemel hoopis Jeesuse järele. Kristlik ajalugu, mis sellele järgnes, teostas tõelise revolutsiooni maailmaajaloos, sest just kristlik maailm oli see, kust lähtusid elu edasikandvad uuendused.

Sellegipoolest meenutame me Ristija Johannest, keda Jeesus ise tõstis esile enda eelkäijana: „Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast“ (Mt 11:11). Jumalal jätkub austust kõigile, kes on osalenud taevariigi ehitamise töös ja kes ei kadesta neid, kellele on määratud kogu arenguloos mõjukam positsioon. Igaühel on oma koht maailmaajaloos, mida kasvatatakse – läbi võitluste ja raskuste, tagasilöökide ja katastroofide – jumalariigi suunas. Meie ülesandeks on meile Jumala poolt määratud osa leida ja täita ning neid austada, kes seda on teinud – olgu kristluse või vabariigi teenistuses. Pühade ja kangelaslike inimeste hulk on kasvanud sajandite jooksul lausa hoomamatult loendamatuks.

Kas pühakute austamine on siis kristlik? Kas suhtlemine taevasesse läinud usukangelastega (Hb 12:22jj) ei olegi ebajumalateenistus, nagu tavatsetakse arvata? Sugugi mitte. „Pühakute austamine pole mitte polüteistlik paganlus, vaid kõigi koguduseliikmete vastastikuse armastuse ja palve tõsine väljendus. Pühakud pole mitte vahemehed Kristuse ja meie vahel selles mõttes, et nad moodustaksid seina meie ja Tema vahel ja takistaksid igasugust otsest vahekorda. Nad on meie vanemad vennad, kes annavad meile abi ja julgust Jumala ees. Nad seisavad Jumala ees ühes meiega nagu meie sõbrad ja kaitsjad, niisugustena, kes kuuluvad sellessesamasse inimkonda, kuhu meiegi. Esimesena tervest inimkonnast ja selle peana esineb kõige puhtam pühakuist – Jumalaema, kes andis oma ihu ja vere, oma inimsuse oma Pojale,“ ütleb Sergei Bulgakov. [*] Jeesuse ema Neitsi Maarja õigel viisil austamine on samuti kristliku usu igavesti loovutamatu koostisosa.

Jumalariigi eelkäijana tuleb austada ka Ristija Johannest, teerajajaina poliitilisel maastikul aga Vabadussõja kangelasi (kes olid ka enamasti kristlased). Kiriku vigade kritiseerimise kõrval tuleb praegugi austada iga inimest, kes taotleb midagi head. Omal moel võime kõik olla jumalariigi eelkäijaks ja teerajajaks.

Õnnistatud suvenädalat kõigile!

*****

* Bulgakov, Sergei 1997. „Üks püha, kafoliikne ja apostlik kogudus“. Toimetanud Vassili Martinson. Kreeka: Oropos Attikis. Lk 15.