Apostel Paulus kirjutab: „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat-Issandat Jeesust Kristust“ (Fl 3:20).
Eilse pühapäeva teema, mis annab tooni tervele alanud nädalale, on „Jumala rahva koduigatsus“.
Kodu. See on hea ja ilus sõna, mis tähendab igale inimesele väga palju. Meie luuletajad ja heliloojad on kirjutanud ilusate viiside ja suurepäraste sõnadega laulud lastefilmidele „Nukitsamees“ ja „Kevad südames“. Need laulud kõnelevad kodust, selle mõiste tähendusest. Tsiteerin lõike nendest lauludest.
„Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks,
ilma kodutundeta me jääme kodutuks.
Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik,
kodu on nii imeline, tavaline paik.
Kodus mõni väike asi korraga on suur,
kodu oleme me ise, väikene ja suur.
Kodu, see on rohkem veel,
kui sõna selgeks teeb,
kodu, see on headus,
mis meid paremateks teeb.“
*
„Kodus on sinine taevas,
kodus on päike nii soe,
taeva all pilved kui laevad,
hellus kui’s põue nüüd poeb.
Kui sind on tabanud mure
või siis, kui sul rõõmus meel,
on kodu see, on kodu see,
küll sinna leiad tee!
Kuhu sind viinud on tuuled,
kuhu küll ise ka lä’ed.
Koduseid hääli sa kuuled,
silme ees nurmi sa näed.
Õhk linnuhäältest on tulvil
ja järv, mis sind kutsub veel.
On kodu see, on kodu see,
küll sinna leiad tee.“
Me kõik püüame siin ilmas elades rajada endale kodu: kohta, mis sisaldaks kõike seda, millest kõnelesid kuuldud laulude sõnad. Kodu püüame sisustada võimalikult mugavalt, et me ennast seal hästi tunneksime ja et seal tunneksid end hästi ka need, keda külla kutsume – meile armsad ja olulised inimesed.
Siiski me teame, et saame ka oma kõige hubasemates kodudes viibida vaid piiratud aja, sest meie elupäevade arv on piiratud. Elurännaku lõppedes peame oma maised kodud maha jätma. Olles ristiinimesed, ei pea me selle pärast aga kurvastama. Meid ootab uus kodu.
Apostel Paulus kirjutab filiplastele: „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat-Issandat Jeesust Kristust.“
Enne, kui Jeesus läks vastu oma ristisurmale, lahkus oma jüngrite juurest, ütles Ta neile, et läheb neile eluaset valmistama. Ja Ta tõotas, et kui Ta on need valmistanud, siis Ta tuleb tagasi ja võtab nad kaasa enese juurde, et nemadki oleksid seal, kus on Tema.
Niisiis: me ei pea kartma. Elurännaku lõppedes ei jää me kodutuks. Meid ootab ees meie uus elupaik meie Taevase Isa, Jumala juures, taevane kodu, kodu, kus kõik on juba olemas, on meie jaoks ette valmistatud, kodu, kuhu me ei saa ja kuhu meil polegi tarvis midagi endaga kaasa võtta – peale selle, mis peitub meie südametes: usk, lootus, armastus, rõõm, rahu ja tänulikkus. Jumala poeg, meie Issand Jeesus Kristus, on seadnud meile meie uues kodus valmis kõik vajaliku – nii on Ta omadele tõotanud. Küsimus on vaid selles, kas me leiame tee oma taevasesse koju, sinna, kus kõik on valmis. Kas see tee, mida me elus käime, viib meid sihile, viib meid koju, kus meid oodatakse, või oleme teelt eksinud ja rada, mida mööda ruttame, viib meid hoopis kuhugile mujale, kus meid ei oodata? Kas me suudame mööduda meid õigelt teelt kõrvale meelitavatest kiusatustest või järgneme neile ja eksime lõpuks teelt, sattudes sügavasse meeleheite ja lootusetuse metsa? Kas taipame vaadata oma Issanda poole, hoida temast kinni, et Tema ise saaks meid juhatada ja hoida õigel rajal? Jeesus on öelnud, et Tema on tee ja tõde ja elu ning et ükski ei saa Isa juurde muidu kui Tema kaudu. Hoidkem siis jumalasõna lugemise, palve ja armulauasakramendist osasaamise teel oma Issandast kinni, et võiksime kord, pärast elurännaku lõppemist jõuda oma taevasesse koju.
