Nädala mõte

„Pärast seda ütles Jeesus jüngritele: „Läki jälle Juudamaale.“ Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata ja sina lähed jälle sinna?“ Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et temaga koos surra“ (Jh 11:7, 8, 16).

Palmipuudepühal tuletame meelde Jeesuse saabumist Jeruusalemma, seda, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust nagu vägevat ja võidukat kuningat, laotades Tema teele oma riideid, lehvitades palmiokstega ja hõisates tervitusi. Pole kahtlust, et osa auavaldustest langes ka Jeesuse lähimatele jüngritele, kes Temaga koos olid, ja küllap oli see Jeruusalemma sissesõit nende jaoks üheks väga ilusaks ja võimsaks elamuseks. Sellistel ilusatel ja võimsatel hetkedel on uhke olla kuninga kõrval. Tore on osa saada Tema aupaiste särast ja hiilgusest, selle paistel mõnuleda. Kuid me teame, et kõigil valitsejatel, kõigil kuningatel, isegi kõige vägevamatel, on ka halbu aegu, neil tuleb läbi minna aegadest, mis ei ole üldse hiilgavad, tuleb läbi minna kaotustest, raskustest, katsumustest, valudest, viletsusest, tuleb taluda pilget, mõnitusi, ka füüsilist tagakiusamist, hirmu surma ees. See aga tähendab, et sellestsamast tuleb läbi minna, osa saada neilgi, kes käivad Tema kõrval. Selliseid aegu ilmselt ei igatse keegi, kuid just siis tuleb välja see, mis peitub inimese sisemuses: kes on tõeliselt ustav ja abivalmis kaaslane ja kes vaid saamise peal väljas kaasajooksik.

Jünger Toomas ilmselt ei oota tulevikult midagi head, ta annab endale aru, et jäädes Jeesuse kõrvale, minnes Temaga kaasa, ootab tedagi ja tema kaaslasi surmaoht. Siiski – siiski on Jeesus, see, mida Jeesus tema ellu on kinkinud, tema jaoks nii oluline, et ta on valmis jääma Tema kõrvale lõpuni, surmani. Vaevalt et Toomas või teised jüngrid mõistsid seda, mida Jeesus oli neile rääkinud oma surmast ja ülestõusmisest. Nende ustavus ei põhinenud teoloogilistel teadmistel, vaid sellel, mida nad ise olid näinud ja kogenud, jagades Jeesusega oma maist eluaega, käies Tema kõrval oma elurada. Nad olid kogenud midagi sellist, mis oli väärt rohkem kui elu.

Leeritõotuse andmisel küsitakse inimestelt ka seda, kas nad tõotavad alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käia. See tähendab: kas nad on valmis selleks, et käia samasugust teed kui Jeesus Kristus, teed, millel käies saab osa paljust imelisest, ilusast ja rõõmsast, kuid millel käies tuleb läbi minna ka raskustest, kannatustest, katsumustest. Kas nad on valmis käima Jeesuse, Aukuninga teed, ristiinimese teed, millel käies nad kuulevad nii tänu ja ülistust kui ka mõnitusi ja sõimu, mõnikord kogevad ehk isegi vägivalda? Küsitakse, kas nad kõike seda teades tõotavad jääda ustavaks.

Palmipuudepüha ja Suure ehk Vaikse Nädala algus on hea aeg selleks, et mõelda, kuidas toimiksime meie. Mida ütleksime meie täna, kui Jeesus meid kutsuks: „Läki jälle Juudamaale! Läki sinna, kus ootavad ees kannatused ja surm, kuid teadke, et kes jäävad minu kõrvale lõpuni, jõuavad surmast läbi igavesse ellu.“? Kas me usume Jeesuse tõotust? Kas meie elus, meie ristiinimese elus on midagi sellist, mida on kinkinud meile osadus Issandaga, midagi, mille nimel tasub öelda nagu kunagi jünger Toomas: „Lähme meiegi, et temaga koos surra.“ Ja kui ei ole, siis tasub mõelda, kas me üldse oleme veel osaduses oma Issandaga või oleme Ta oma elust kaotanud, Temast eemale eksinud. Ehk oleks aeg oma sidemeid temaga uuendada? Ehk oleks õige aeg minna tema juurde Suurel Neljapäeval, mil tuletatakse meelde armulauasakramendi seadmist, millega on seotud pattude andeksandmine ja osaduse taastamine Issandaga, minna Issanda lauale ja öelda oma südames: „Issand, siin ma olen. Ma tahan minna koos Sinuga sinna, kuhu sa iganes lähed. Ära jäta mind maha! Ma usun, et Sinuga koos on surmastki väljapääs.“?

Õnnistatud Suurt Nädalat!