Nädala mõte

„Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: „Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.“ Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: „Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“ Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest. Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku. Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa“ (Jh 11:47:53).

Kuulake seda kavalkurja Kaifast. Ta on lasknud teistel Suurkohtu liikmetel oma arvamuse välja öelda ja siis teatab neile: „Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“

Tundub, et keegi ei ütle pärast seda enam midagi.

Kaifas on osav mees. Ta püsib ülempreestri kohal 14 aastat. Maksku mis maksab. Tema jaoks pole ükski hind liiga kõrge. Ta suudab ka targad mehed oma pilli järgi tantsima panna. Osav trikk: ta asetab nende silme ette kaalud ja paneb ühele kaalu poolele Jeesuse ja teisele poolele kogu juudi rahva ja nende usu võimsa sümboli – Jeruusalemma templi. Ja nüüd valige – kas üks Jeesus või meie esiisade usk, Jumala tempel ja meie rahvas. On öeldud, et maailmas pole suurimat kurja teinud mitte nii palju üksikud kurjad kui tuhanded arad, kes ei julgenud kurjasid takistada.

Mõtleme sellele Kaifase lausele, millega ta õigustab Jeesuse tapmist: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“ Erineval viisil, läbi kogu inimkonna ajaloo, üteldakse seda ikka ja jälle. Vahel ei öelda, aga mõeldakse ja tegutsetakse selle järgi. Paljud sellised laused võivadki olla mingis olukorras õiged või kirjeldada tegelikkust. Hull on aga see, kui keegi selliste lausetega hakkab õigustama seda kurja, mida teeb egoistlikel kaalutlustel tema või need, keda ta pooldab.

Maailmas tehakse pidevalt mingit halba selleks, et sellest sünniks hea. Vahel lihtsalt tuleb valida ja kellegi päästmiseks keegi ohverdada. Tihti teevad inimesed endale halba, selleks et teha teistele head. Kui aga halba tehakse selleks, et teha endale head – kui kedagi hävitatakse, selleks et säilitada oma soe koht, siis pole sellel ristiusu sügavaima mõttega küll mingit pistmist.

Kallid kaasamõtlejad. Kuidas on meiega? Kas ka meie mõtleme ja ütleme vahel nii nagu Kaifas? Tsiteerime klassikuid või isegi mõnd lõiku pühakirjast, et anda oma argusele, ahnusele, alatusele autoriteetne alus? Jätame kellegi aitamata, mõeldes Jeesuse lausele „Vaeseid on alati teie juures“, või osundame mingit rumalat rahvatarkust: „Tee head, saad vastu pead! Ükski heategu ei jää karistamata.“ Tuleb meelde, mida kõnelesid mulle Kaarma kiriku ees pingil pudeleid kummutavad mehed, kui palusin neil oma viinajoomisega kirikust kaugemale minna. Üks neist küsis mu käest, et miks ma, noor vaimulik, oma Jeesusest nii erinev olen. Kas ma ei ole Piiblist lugenud, kuidas Jeesus isegi veest veini tegi? Jah, põhjuse leiab alati ja kui hästi otsida, siis isegi pühakirjast. Keegi, kes jättis oma kaaslase vägivallatsejate kätte ja pani jooksu, seletas mulle, et Jeesus eitas igasugust vägivalda. Me võime ka Piiblist kontekstist välja kistud lausetest saada õigustust mis tahes valedele käitumistele. Tavaliselt selliste õigustuste ja vabanduste otsijad ja väljaütlejad teavad, et see pole kooskõlas Piibli sügavaima sisuga, aga nad ei taha sellesse sügavasse sisusse sukelduda, sest sealt vaatavad neile vastu armastava Kristuse kurvad silmad. Üksi poolpimedas Piiblit lugedes sai Vargamäe Andreski kõigile oma tegudele õigustuse. Vana Testamendi mõnest sõjakast kohast, kättemaksupsalmist, leiaks õigustuse isegi Pearu koera vigasekspeksmisele, oma naise peksmisele, enda ja oma lähedaste tööga tapmisele. Paraku on sellised õigustamised sügavas vastuolus kristluse olemusega.

Mõtleme veel hetke Kaifasele. See mees oli lapsest saadik palvetanud, lugenud Vana Testamenti ja õppinud pähe väga paljud kirjakohad. Ta oli uurinud päevast päeva pühakirja seletusi. Kuidas on võimalik, et just tema – ülireligioosne ülempreester – põhjendab Suurkohtus selgelt ära otsuse: Jeesus tuleb tappa. Ja kuidas teised religioossed suurmehed selle otsusega nõustusid? Kuidas sügavalt usklikud inimesed ei taipa vahel seda, mis on õige ja mis vale, mis on kuradist ja mis on Jumalast? Paraku on see oht ka parimatel meie hulgast. Mis tahes motiividel ei mindaks kedagi ründama või midagi kaitsma, siis võivad nii kaitsjad kui ka ründajad mõnel hetkel ikkagi muutuda hingevaenlase tööriistadeks. Maailmas on väga palju kurja tehtud puhta, õige, teistest palju õigema religiooni nimel.

Miks me vajame paastuaega? Miks me vajame kannatusaega? Üheks põhjuseks on see, et iga inimese hinge ja mõtetesse koguneb mürki, mis võib mürgitada mõnel hetkel hinge ja mõtted ja muuta meid pimedateks. Miks laseb Jeesus meil Meie Isa palves paluda: „Meie Isa, kes Sa oled taevas … ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast“?

Läbi paastu ja palve ja meeleparanduse võime me jõuda Jumalale ligemale ning selles läheduses võime vabaneda oma kurjusest. Kuid me ei saa unustada, et Jumal on öelnud kord väga tõsiseid lauseid sellest, et ka paastumine ja palvetamine ei aita, kui seda tehakse valesti.

Tagasi tulles tänase kirjakoha juurde, võime küsida – kas Jeesus on kunagi öelnud selliseid sõnu nagu Kaifas? Kas Ta on kusagil kunagi väitnud, et parem hukkugu mõni inimene – peaasi et säiliks puhas usk? Tema läheb ka kurjade eest ise ristile. Ta on surnud kõikide eest, et mitte keegi ei peaks surema õige usu eest. Kas võib öelda, et mõni religioon on halb ja vale? Küllap võib, kui religiooni pühakiri õigustab tapmist või kui inimene saab õigustada enda kurjust selle pühakirja olemuse ja olulisimate mõtete läbi. Samas tuleb tõdeda, et õigus on nendel ida tarkadel, kes väidavad, et pole olemas nii head asja, mida rumalad ja kurjad ei võiks halvaks keerata. Väga vähe on maailmas väga häid asju, mille abil ei oleks võimalik teha ja õigustada halba ja kurja. Lõpuks sõltub lõpmata palju inimesest, tema valikutest ja Jumalast.

Martin Luther on kord öelnud, et kurat on Jumala ketikoer ja Jumal määrab tema keti pikkuse. Kas pole kummaline, et ülempreester Kaifas on see, kes ütleb kurja kavandades välja prohvetliku tõe, teatades: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“

Kristus surebki kõigi eest. Ta kannab maailma patud. Ta sureb, et Jumala rahvas võiks elada – igavesti. Seda Johannes ka kirjutab: „Aga seda ei öelnud Kaifas iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest. Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.“

Asudes kannatusaja palverännakule, me teame, et Kristuse rännak ristile on kinkinud igale Temasse uskujale imelise võimaluse liikuda läbi oma elu kannatuste ja surma ellu, mis on igavene. Kuid oma rännakul tuleb meil ikka ja jälle teha valikuid. Kas laseme ennast juhtida Kaifastel, kes tõotavad meile turvalist ja muutumatut homset, või läheme edasi koos Kristusega ja kuulame tähelepanelikult iga tema sõna, mida Ta ütleb meile oma kannatusterajal ja ristil? Vaid Tema juhib meid elutee rajale. Vaid Tema on TEE, TÕDE ja ELU. Vaid Temal on isegi surmast väljapääsutee. Koos Temaga rändajail tuleb minna ka läbi kannatuste ja surma. Sellel teel rändaja võib kogeda kõike sarnast, mida koges Jeesus oma ristiteel. Kuid Tema ei jäta iialgi neid, kes Teda usaldavad. Tema on tõotanud neile: „Ja vaata, ma olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani!“ Õnnistatud kannatusaja rännakut! Armastust ja selgust!

*

(Foto: Sven Tupits)