Lk 2: 33–40: „Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti. Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk –, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.“
Seal oli ka prohvet Hanna, Penueli tütar, Aaseri suguharust, kes oli kõrgesse ikka jõudnud. Ta oli mehega elanud seitse aastat pärast oma neitsipõlve ja lesk olnud kuni kaheksakümne neljanda eluaastani. Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega. Tema tuli sel tunnil sinna ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust.
Kui nad olid täitnud kõik, mis tuli teha Issanda Seaduse järgi, siis nad pöördusid tagasi Galileasse oma külla Naatsaretti. Laps aga kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli tema peal.“ Aamen.
Üks jõulude sõnumeist on see, et kõik need, kes on usus rännanud Petlemma või ka kusagil mujal oma usu- ja palverännakul jõudnud Jeesuse lähedusse, võivad minna rahu ja rõõmuga tagasi oma igapäevase elu, kohustuste ja ka vaevade keskele, nii nagu karjased, kes kohtasid Jeesuslast, või rahuga asuda koduteele, kartmata julmi valitsejaid ega muud hirmutavat oma teel, nii nagu tähetargad, kes olid Jeesusele toonud kuninglikke kingitusi ja kedagi häbenemata kummardunud selle väikese lapse ette. Kohtumine Jeesusega paneb paljusid vaga ja õiglase Siimeoni kombel Jumalat ülistama ja annab imelise kindluse rahuga oma maise elu lõpule vastu minna ja ütelda nii nagu tema: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud Sinu päästet.“ Miks peaks keegi, kes on hoidnud oma kätel surma võitjat, lunastajat, kartma surma? Miks peaks keegi, kes on ristimises saanud Jumala lapseks ja armulaual vastu võtnud Jumalapoja, Lunastaja ihu ja verd ja püüdnud elada Tema tahtes, kahetsenud ja andeks palunud oma eksimusi ja armastanud Jumalat ja oma ligimesi, kartma selle elu lõppemist? Jah, kordan taas: „Me ei peaks kartma surma, vaid seda, et jätame pidevalt hirmul olles või laiskusest oma elu elamata.“
„Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk –, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.“ Jah, just nii see ongi. On alati olnud ja jääb, nii kaua kuni kestab see maailm: See laps – Jumala Poeg – on seatud languseks ja tõusuks paljudele ja tähiseks, mille vastu räägitakse, ja seda mitte ainult Iisraelis. Hetk enne tema sündi teatatakse mitmes majas, et neil pole tema jaoks ruumi. Kohe pärast Tema sündimist püüab Heroodes Teda hävitada. Paljud Tema kaasaegsed, eriti saduserid, kes valitsevad tolleaegset templiteenistust, ründavad Teda, püüavad Teda ütlema panna asju, mille abil Teda hävitada. Isegi Tema lähedased püüavad teda ühel hetkel Tema valitud teelt kõrvale tõmmata, arvates, et Ta on arust ära. Maarja südant läbiv mõõk võib olla see valu, mida tunneb ema, kui ta näeb oma Poega ristil kannatamas ja suremas. Mis võib olla veel suurem valu emale, kui näha oma lapse ülekohtust ränka valu ja suremist! Kolm Jeesuse lähimat õpilast ei suuda Temaga mõndagi tundi palves valvata, ja jäävad Ketsemani aias korduvalt magama. Üks Tema jüngritest reedab Ta 30 hõbeseekli eest. Teine salgab Ta samal ööl enne koitu kolm korda ära. Teda pekstakse, tänitatakse, mõnitatakse, kuid Tema palub ristil, et Taevane Isa annaks sellistele inimestele andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.
Ja siis tuleb hetk, mil Jeruusalemmas ei jäeta kivi kivi peale, mil nii võimsana ja hävitamatuna tundunud tempelgi – Jumala asupaigaks usutu, hävitatakse. Euroopa seisab täna ristteel. Kristluse, oma juurte mahasalgamine suureneb paljudes heaoluriikides suure kiirusega. Olgu puu, tema tüvi ja võra, tema oksad nii suured kui tahes, juurtetu puu kukub varem või hiljem ja kukkumisel saavad paljud ta oksad viga ja puu kuivab. Kreeka mõttetark Seneca on kord tuhandete aastate taga väitnud, et kõige enam vajavad inimesed üht kätt, mis ülalt nende poole laskudes tõstaks nad üles. Kristus on Jumala taevast alla laskuv käsi, mis suudab meid tõsta üles. Pühakiri kõneleb sellest, et Jumal sai inimeseks ja seda usus vastu võttes on meilgi võimalik saada ja jääda inimeseks – jumalanäoliseks inimeseks – ja elada elusamat elu ja elada igavesti.
Kristusesse suhtumisest sõltub enam, kui me kujutadagi oskame. Ka meie elus. Kas salgame Tema tundmist, Temaga ühenduses olemist oma sõnade, tegude, vaikimise ja tegematajätmistega või tunnistame Teda? See ei ole vaid meie südameasi. Sellest sõltub iga inimese, iga rahva ja kogu maailma, ka meie järeltulijate tulevik. Iga lapsevanema südant läbistab kord ebaõnnestumise tunde mõõk, kes oma lapsi kasvatades on seadnud omaenese tahte, oma ego Jumala tahtest kõrgemale.
Kui Luukas kirjutab püha perekonna – Maarja, Joosepi ja Jeesuslapse – esimesest templiskäigust, räägib ta kahest inimesest, keda nad seal kohtavad. Vaga ja õiglane Siimeon ja väga vana prohvet Hanna, kes teenis Jumalat pühakojas paastumise ja palvetamisega ööd ja päevad. Nemad kaks taipasid, kes on see väikene laps, kellega Maarja ja Joosep templisse tulid. Õiglus ja vagadus, paast ja palved avavad meie meeled. Selleks, et pühakojad võiksid püsida, on vaja sinna selliseid ustavaid inimesi, kes on Jumalale avatud. Tänu Jumalale, et meie kirikutes on selliseid alati olnud. Paljudel nendest pole olnud lihtne elu, kuid nad on kõiges õppinud Jumalat usaldama. Nad ei ole pettunud, kibestunud. Nad pole kaotanud lootust. Nad on tänulikud, hoolivad ja armastavad. Nende tänupalved tõusevad kõrgele Jumala autrooni ette ja nad kõnelevad oma elu, tegude ja sõnadega Jumala Poja, meie Lunastaja ääretust armust. Iga siiras palve on oluline, õiglane meel, vagadus ja ustavus, tahe teha midagi head pühakojas ja ka väljaspool seda, toovad õnnistuse.
Peagi on aastavahetus. Aeg tagasi vaadata lõppevale aastale ja aeg anda ehk mõni lubadus, vaadates edasi uude aastasse. Ehk võiks üks nendest uusaastalubadustest olla seegi, et tahaksime elada sellist elu, et Jumala arm saaks olla meie ja meie lähedaste ja meie koguduse peal ja ehk isegi ka meie maa ja rahva peal. Kord oleks piisanud ühe linna hävingust pääsemiseks sellest, kui Jumal oleks sealt leidnud kümme õiget. Jeesus võib meid sellisteks muuta, kui hoiame Tema lähedusse. Meie elu on lõpetamata meistriteos seni, kuni usume, et meiegi oleme Siimeoni ja Hanna kombel näinud Jumala päästet ja oleme hea osa Tema päästeplaanist. Kui meie elu, meie soovid ja igatsused ei tiirle enam ümber meie ego, vaid meie elu keskpunktiks, selle alguseks ja otsaks saab Kristus.
Kui oleme ristitud ja enne uue aasta teele asumist vastu võtnud armulaua ja õnnistuse, siis võime meiegi siit pühakojast minna aastavahetusele ja uuele aastale vastu vaga ja õiglase Siimeoni sõnadega: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud Sinu päästet.“
Armsad, ärge iialgi unustage seda, et ristiusk on ainus maailma vanadest, suurtest usunditest, milles öeldakse, et Jumal armastab inimest ja inimene ei pea mingi ekslike inimeste poolt välja mõeldud ettearvamatu, despootliku jumala ees pidevalt hirmu tundma, vaid ekslik inimene võib armastada täiuslikku armastavat Jumalat. Jah, selle teadmisega on hea seda aastat lõpetada ja usaldada ennast ja oma armsaid selle armulise Jumala kätesse.
Jumal olgu su ees ja su taga, su all ja su kohal. Su ees, et sulle juhatada õiget teed, su taga, et sind kaitsta vaenlaste eest, su all, et sind üles aidata, kui kukud, ja su kohal, et sind igavesti õnnistada! Nunc dimittis! Aamen!
