Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)
Kristliku usu üheks universaalsemaks tunnusjooneks on armastus. Pauluse sõnul on armastuse „laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus“ (Ef 3:18) lausa lõputud. Seetõttu saab armastuse puhul ikka uusi ja uusi aspekte avada.
Kristliku armastuse üheks ilmekamaks tunnuseks on kahtlemata vaenlase armastamine. „Kui te ainult sõpru või vendi armastate, milles te erinete siis teistest?“ selgitab seda Jeesus (Mt 5:44jj). Vaenlase all ei ole mõeldud sõjalisi, vaid just rahuaegseid vastaseid, keda tuleb taluda, sallida ja kelle elust tuleb hoolida.
Kui aga armastamise nõue kehtib nii omade kui ka vastaste kohta, siis näitab see, et armastust ei kanna mitte tunne, vaid mõistus. Jumal on andnud meile „väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu“ (2Tm 1:7), et me korraldaksime heasoovlikult oma elu. Armastus on seotud sotsiaalse korraga. Egoistliku meelevalla takistamiseks on Jumala poolt seatud riik, mis võib kurja vastu ka mõõka kasutada (Rm 13:1–7). Armastus tähendab Jumala seaduse täitmist: „Kes armastab teist, on Seaduse täitnud,“ kirjutab apostel. „Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.“ (Rm 13:8,10)
Armastusega on seotud ka Jeesuse käsk, et hoolitaks „mu kõige pisematest vendadest“. Jeesus kutsus mujalgi inimesi alandlikkusele, kiitis vaese lesknaise armuandi, tõi jumalariiki „vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid“ (Lk 14:21). „Kes teist tahab olla kõige suurem, see olgu teiste teenija,“ ütles Ta oma jüngritele.
Ka „kõige pisemate vendade“ all mõtles Jeesus oma jüngreid. Nii ütleb Ta tähendamissõnas kadunud lambast, kus karjane (st Tema ise) jättis 99 lammast, et leida 1 eksinu (oma karjast ehk kogudusest): „Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks.“ (Mt 18:12jj) Samuti hoiatab Ta inimesi oma jüngritele pahanduste tekitamise eest: „Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks! /.../ Kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse.“ (Mt 18:6,10)
Miks on jüngrite põlgamisel nii rängad tagajärjed? Ka seda selgitab Jeesus: „Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu.“ (Mt 10:40) Seega kehtib ka vastupidi: kes Jeesuse jüngreid (ehk kristlasi) tagasi lükkab, see lükkab tagasi Jumala enda. Sest Jumal ei tule meile kusagil nii lähedale kui Jeesuses ja Tema omade kaudu.
Ma tunnistan, et mõneti kõhe on selliseid mõttekäike järgida. Kas ei või kristlased Jeesuse lausetele toetudes ennast liiga tähtsaks teha? Ülbus on mõrva järel vist kõige suurem patt, olles oma ligimese vaimne tapmine. Ajada nina püsti ja teha endale tähtis nägu – see on üldinimlik kiusatus, mis ründab ka Jeesuse jüngreid. Seepärast Ta hoiataski, et ei otsitaks endale pidulauas tähtsaid istekohti jms.
Teisalt aga on see, kas inimesed Jumala leiavad, seotud tõesti sellega, kuidas nad suhtuvad nendesse, kes Jeesuse kaudu on Jumala leidnud. Kui me tõukame tagasi inimesi, kelle kaudu Jumal tahab meile läheneda, siis tõukame kõrvale ka Jumala. Jumal tegutseb siin maailmas inimeste kaudu ja ka jumalaarmastus on seotud ligimesearmastusega – kui puudub üks, siis puudub viimselt teinegi. Kui me ei näe oma ligimest n-ö Jumala pilguga, siis näeme teda enesekeskselt isegi siis, kui talle head soovime. Sellist armastust ei pruugita kogeda tõelise hoolimisena, vaid egoistliku pealesundimisena.
Tänase sõna puhul tuleb kokkuvõttes öelda, et kui kristlased soovivad kuuluda Jeesuse „kõige pisemate vendade“ hulka, siis peavad nad ka vastavalt käituma – ilmutama alandlikkust ning eelistama pigem madalat kui kõrget profiili. Mittekristlaste puhul hindab Jeesus juba sedagi, kui suhtutakse sümpaatiaga kristlikku usku ning toetatakse kristlasi. „Kes iganes ühele neist pisikestest annab juua kas või ainult karikatäie külma vett jüngri nime tõttu [!], tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma.“ (Mt 10:42)
Kelleltki ei nõuta rohkem, kui ta suudab! Mõnedele on esimene samm usu suunas teha mingi heategu, mis tõesti tuleb südamest. Seegi on samm suurema jumalatundmise suunas, mis võib meid taevasse viia, kui armastame Tema omasid maa peal. Jeesuse „kõige pisemad vennad“ aga ei tohi unustada, et nad täidavad oma Jumalalt saadud ülesannet ainult siis, kui nad koos usuga kannavad edasi jumalikku armastust.
Õnnistatud uut nädalat kõigile!
